Tšehhi põrgu 1945.
1944. aasta Eesti kaitselahingutes taandunud Eesti Leegioni üksuste liikmed, kes langetasid otsuse minna taanduvate Saksa armee vägedega edasi Eesti riigipiiri ületamisel, läbisid märkimisväärse lahinguteekonna kuni sõja lõpuni. 1945. aasta mais nad juhtusid olema Sileesias, milles said enamuse võimust kätte tšehhi kommunistid. Nagu Tšehhi põrgu ellujäänud Eesti Leegioni sõdurid kokkuvõtvalt ütlesid toimusid tapatalgud hullemad kui Punaarmee 1941. aastal Eestis korraldas.
Seniks parim sel teemal tehtud allikapõhised uuringud on teostanud Sileesias elav poolakas Jacek Cieleck, kes on “Porisse tallatud lootused” raamatu autor, mis räägib Eesti Leegioni sõdurite saatusest, kes 1944. aasta sügisel taandudes Sinimägede positsioonidelt ei läinud koju, vaid ületasid Eesti-Läti piiri ja jäid Saksa armee koosseisu.
Jacek Cieleck on parim selle ala asjatundja, kes on töötanud koos arhiivimaterjalidega, mille tulemusena tuli päevavalgele ka Paul Maitla hukkamise foto tšehhi kommunistide poolt.
Me siiralt soovitame lugejatel soetada raamatu „”Porisse tallatud lootused”“, kuna see on kirjutatud nimme eestlastele Eesti enda ajaloomälu säilitamiseks ja austamiseks.
https://grenader.ee/raamatud-ajalugu-soodus-porisse-tallatud-lootus
Pildil on tšehhi kommunistid poseerimas äsja hukatud sõjavangiga.
Mauri Kiudsoo tegi Tšehhi põrgu aastapäev eel postituse, kus selgub välja, et vaatamata paljude eestlaste jaoks selliste sõjategevuste ja eestlaste osaluse teadmiste puudumist, on siiski ääretult palju isikuid, kel on oma pereringis olnud isikuid, kes seda otseselt läbi elasid.
Me toome ära kõige olulisemad või olukorda kirjeldatavad postitused ning me loodame, et mingil hetkel on ka meil võimalus Tšehhi põrguga ja Eesti Leegioni teekonnast tema sügavama sisuga artikkel.
Mauri Kiudsoo:
Tšehhid mõrvasid u. 1000(?) eesti sõdurit, kes olid eelnevalt relvad maha pannud ja alistunud.
“Kraelõkmeil sädelevaid ruune varjas…”
„Olen päris mitme sõduriga omal ajal korduvalt rääkinud, kes sealt eluga tagasi tulid. Nende mälestusigi dokumenteerinud. Väga karm lugu…Saan täiesti aru nende meeste seisukohast: “kui venelane oli veel inimene, siis tšehh ei olnud seda kohe kindlasti mitte”…Kuigi meie tänapäeval teame või adume, et seal tappis ja piinas ainult pisuke protsent kogu rahvast, ei ole mina kunagi näiteks pöialt hoidnud tšehhide hokikoondisele, sellel samal põhjusel…See raamat, millest eelpool juttu tehti, ilmus Kodu-Eestis juba 1990.-tel, autoriks Juhan Lindström, kes lõpetas oma elu enesetapuga (mälu järgi).“
* raamat, mida Mauri Kiudsoo mainis on Juhan Lindström, 1960, „Tšehhi põrgus. Mälestusi sõjateelt ja vangipõlvest“
Tavo Tamm:
Mõnest bandest mindi algul läbi, lõpuks anti ikka relvad käest kui tšehhi politseinikud vms. viisakamalt lubadusi andsid ja ära rääkisid. Või kui kommunistid veoautodele kuulipildujad suunasid ei tahtnud keegi pärast sõda veel ilmaasjata surra. Ega meeleolu polnud ju ka kiita. Usuti, et tšehhid tunnevad ehk poolehoidu teise paljukannatanud väikerahva vastu ja saavad aru ja algul see nii oligi. Mälestustest jookseb läbi, et rahvas tänavatel ühel hetkel vahetus, võimust võtsid kommunistid ja siis läks märatsemiseks ja tapmiseks. Seda tehti ikkagi ju relvitute inimestega, küllap nad sõjavangid olid. Saatus sõltus paljuski sellest, millise tee mis üksus valis ja kes seal vastas olid. Diviisi juhtkond lipsas läbi, aga näiteks Maitla kättejäämist peeti küll ebaõnnestunud marsruudivaliku tagajärjeks.
Annika Hunt:
Mu vanaisa tuli sealt läbi…. et sattuda Vorkutasse….Ta ütles, et just tšehhi naised olid väga julmad. Vanaisa pidi oma relva ära andma, aga ta lõhkus selle enne ära. Kolonel Rebane oli veel suuri lubadusi andnud, aga mehed jäid maha.
Toivo Väljaotsa:
„Meite isa , Aksel, oli selle “põrgu” läbinud… (saade -“Kirjutamata memuaarid”) … Vana rääkis sama – punane tšehh oli jube…“
Kristjan Baumer:
„Seal aeti inimesed (vangid) jalgpallistaadionile kokku ja tulistati neid korguvalt panzerfaust kleinidest näiteks… see episood tuleb isegi eesti memuaaridest korduvalt läbi.“
