Lõuna-Eesti jumalus Pekko ja Põhja-Norras saamide pühakivi Áhkku.

Põhja-Norra Finmark regioonis Komsa mägedes [1] asub fjordi läheduses kaljurahnust eristuv üksik kivistruktuur, mida kohalikud saami hõimud kutsivad Áhkkuks. Áhkku on saamide jaoks püha kivi.

Áhkku nimevormi puhul eristub selle kaks tüvivromi Áhk ja ku, mille reedab tema topelt k-konsonandi ühend. See, et tegu võib olla sumeri substraadi mõistega tuleb sumeri substraadist ja sumeri substraati tõlkivale isikule üsna kiiresti mõttesse tänu kogemusele ja nüanssidele, kuidas häälikud võivad muutuda ühest substraadist teise. Määravaks siin on siiski topeltkonsonandi ühend ja rõhk kahe k-hääli vahel.

Mõiste Áhkku sumeri substraadi analüüsi käigus ilmneb kiiresti, et prefiks, Áhk, on selgelt saamide substraadi mõiste ning suffks ku on selgelt puhas sumerite substraadi mõiste 𒀭кӱ (kü) ehk kivi. Nime struktuur, kus prefiksiks on kohaliku substraadi tüvivorm ja sufiksiks on puhas sumeri substraadi vorm on väga unikaalne nähtus ning see eristub selgelt Eestis muidu esinevatest toponüümide struktuurist ja tüvivormidest vormidest.

Prefiks Áhk mõistes Áhkku viitab selgelt ugrilaste pühale linnule hahdk (lat. somateria mollissim).

Kui pöörata sama nimevormi käsitluse puhul tähelepanu võru- ja setomaal sügavalt levinud ja levikuga piirdunud kindlalt Lõuna-Eesti piires jäänud jumaluse Pekko poole, siis sellest koorub välja tuttav muster – kaks tüvivormi, millest sufiks on ko-lõpuline.

Ko-lõpuline lause meenutab seda sama struktuuri, mida Põhja-Norra saamide Áhkku nimekuju endas kannab. Kui eraldada tüvivromid saame Pek ja ko. Ko kui sumeri kü ütleb otse, et tegu peab olema sumeri kiilkirja 𒀭кӱ (kü) märgiga. Mõiste pek sumeri substraadi analüüsi käigus annab lähimaks vasteks пек (pek) tähenduse, mis on niidumari keeles pigi. Teades kuidas ja mida otsida, leides õiged tähendused algmaterjalist, oleme me suutnud tõestada, et Pekko, nagu saami Áhkku, on mitte lihtsalt sumeri substraat, vaid nad on sarnase semantilise struktuuriga mõisted, mis eristuvad teistest Eesti sumeri substraadi mõistetest ning tulenevalt me oleme leidnud, et võro ja seto rahvast seob kauges minevikus ühine ugri maausu kultuuripärand ja selle substraat Põhja-Norra saamidega.

See on nii üllatav kui ka määrav, sest ajaloolised tõendid näitavad, et võrokad ja setod jagavad ühist kultuuri ja keeleruumi nii eestlastega kui ka Põhja-Norra saamidega ning nende ugri maausu pühakud jagavad ühist nimede tüvivormide jaotuse grammatilist konventsiooni.

Lisaks tuleb välja, et Eesti kui ugrilaste maausus on esinenud kolm jumalust Pekko, Juku ja Uku, kes kõik on sumeri substraadis kirjalikult fikseeritud jumalused.

Pekko sumeri keeles on пек кӱ (pek kü) ehk pigi kivi. Pekko sumeri kiilkirjas on 𒀭𒊹 пек кӱ (pek kü). Tuleb kohe märkida, et sumeri jumaluse teisteks tüvivormiks võib olla nii вар (var) kui ka киш (kiš) tüvivorm, millest lähtuvalt võib nimi varieeruda пек кӱ (pekk kü), вар кӱ (var kü) kui ka киш кӱ (kiš) nimede vahel, kus nii пек (pek), вар (var) kui ka киш (kiš) tähistavad pigi, kuid ainult киш (kiš) võib olla kasutuses kui vaik nagu kõrvavaik. Pigi tootmise juures peab silmas pidama, et see eeldab suures koguses metsa olemasolu ning pikaajalist hapnikuvaeses keskkonnas põlemist, mida loetaks eranditult põhjamaade, eriti aga skandinaavia ugrilaste saavutuseks. Kui nüüd selgub, et sumerid, oma algupärases asukohas, suutsid toota pigi, on tegu märkimisväärse avastusega, sest pigi võis olla tollal väga tundmatu substants.

Me oleme nüüd suutelised  sumeri jumaluste erisuste alusel tuvastada millised sumerite migratsioonilained on Eestisse toimunud, kust, ning millal.

Pekko märkimisväärselt eristub Uku ja Juku jumalustest, kes on ainsana neist muutunud puuslikuks.

Allikad:

1 – https://www.facebook.com/groups/SaamiBaiki/posts/5620071508013960/