Vanadest veeteedest ja veesõidukitest

19. juunil 2024 oli meil võimalus esineda Soomaal Rohelise Jõemaa Koostöökogu ürituse „Haabjamatk kevadest suvesse“ teise päeva õhtul Piesta-Kuusikarul ettekandega „Vanadest veeteedest ja veesõidukitest“ rääkimaks meie ugri veesõidukite pärandist ja selle mõjust 2023. a. Ukrainas Dnipro jõest Hortõtsija lähistel avastatud tammjase näol, millele oli lisaks avastatud peale kantud kiil kirja kirjad. Loeng oli meie SA põhitegevuse kahe haru liitmisega üheks tervikuks ning meie SA senise töö avalik esitamine ugri pärandi kandmisest meis kõigis. Ettekanne, lisaks SA sisemisetele jõududele, põhines välistele panustajatele ja töödele. Esimene neist on Nebraska-Linkcolni ülikooli Raalimise kooli juht Peter Revesz oma 2019. aasta teadustööga „Sumeri-uurali ühisalgete näitamine korrapäraste häälikumuutuste põhjal“. Ugri pärandi mokšade poolne sisend tuli meie teise kaaspanustaja Numulunj Pilga (Jänese Käpp) klanni täškson kandja poolt, kellel puudub oma mokša ugri pärandile vastav etniline nimi tulenevalt nartsuklastest anastajate poolt nende pärandi ja nende poolt esmaasustatud asumi Moskva omastamisest ja pärandi juurimisest. Vaatamata isegi nendele asjaoludele Numulunj Pilga valdab meie- ja oma mokšarahva ugri pärandit ulatuseni, mis asendaks kõik Eestis tegutsevad ülikoolid.

Tulenevalt pidevast anastaja meelevallas olemisest ja etnilise identiteedi juurimisest tulenevast maailmapildi moondumisest on Numulunj Pilgaga kokkulepe, et tema pildi asemel on tühi taust.

Artikli avaldamisega kaasneb hüve, kus me saame ettekande ajal tehtud möönduse puhul teha parandusi ning videol toodud tiitrites kui ka artiklis endas on kirja pandud parandatud sõnumid.

ringi kondaja sündinud. Dnipro tammjase kiil kirja kirjades särk.

ringi kondaja sündinud. Dnipro tammjase kiil kirja kirjades särk.

[TIITRITES TOODUD ON ÕIGE JA PARANDATUD]

Me võiksime alustada. Kell on paar minutit üle seitsme. Minu poolt tervist! Ma olen Dmitri Sädus ja esindan Sihtasutust Vabaallikate demokraatia fondi, SA VALDEF, kuidas kellelegi. See, mida me täna soovime teile tutvustada on vanadest veeteedest ja veesõidukitest.

Enne kui ma alustaksin me tervitame tegelikke kaleveid, kes selle õhtu meile võimaldasid. See on siis meie kallis Hardi Nigulas ja Aivar Ruukel ehk kui nemad poleks praegu seda ettevõtmist teinud, me oleksime kuskil mujal ja hoopis teisi asju teinud. Ma tahaks et me plaksutame neile, sest tegelikult on nemad selle õhtu kalevid.

– Hardi Nigulas: “Plaksutame Teile ka!”

– Jah!

Teeme siis niimoodi, teema on pikk ja põhjalik ning ma üritan tunni sisse ära mahtuda.

„Nüüd mina vesta“

𒋗𒈨𒊒 чу ми ру (ču mi ru)

las ma juuretis / nüüd mina juuretis

(maausu riitus)

Teemad, mida me täna käsitleme on Dniprost leitud tammjased – neid on mitu, aga üks on põhiline. Haabjatest kui tavalistest veesõidukitest Ukrainas, mis on ka omaette nähtus, mida isegi ei osanud arvata et see seal on. Kahovka HEJ õhkamisest, mis tegelikult tekitas selle olukorra, kus me oleme situatsioonis me saame üldse täna siin koos viibides rääkida sellest. Kiil kirja kirjadest, kuidas tammjased ja teised vee alused sealt välja tulevad. Sellisest asjast nagu tohtjas, mokša sudnä ja niidumari судно, mis omab väga tähtsat sisu laevanduse ajaloos just nimelt ugrilaste osast. Me räägime ka venedest, aga see on puhtalt selle vene poole pealt kui haabja edendusest ehk mis ta on ja kuidas ta välja näeb. Küll aga me ei saa rääkida vene mõiste sisust, sest see eeldab täiesti omaette teema ettekannet. Juhul kui meil jätkub aega ja võib olla on soovi, me võime rääkida vee aluste kasutamise ajalisest mõõtmest inimlaste poolt. Ehk siis need keda meie teame eksisteerinud või eksisteerivad või siis meie kõrval olnud inimlaste puhul kuidas see välja näeb. See on teema põhiteema jätkuks juhul kui selle järgi on soovi. Vee teede kohta on vee teed välja toodud, aga neid on vähe, aga nad on, jääb mulje nagu neid ei oleks. Põhiliselt on see probleemiks, et kui rääkida, siis see läheb omaette teemaks ja see on tunduvalt laiem. Kahjuks pidi välja jätma.

Meie arutelu hakkabki pihta sellest, et 30. juunil 2023. a. levib ukraina meedias uudis, et leitud on lootsik, Dnipor jõe vees, Hortõtsija lähistel, kus siis Hortõtsija kohaliku loodusloo muuseumi isikud tulid ja kaevasid ta välja. Tema suureks eeliseks, miks ta meediasse sattus, oli ühe päevaga välja kaevataud, pakitud konserveerimiseks ja viidud Hortõtsija loodusloo muuseumis siseruumidesse. Siin on siis näha, kuidas nad võtavad tükkide kaupa selle välja. Siin on üks huvitav asi nagu seal olid kiil kirja kiri peal, mis on ka üheks põhjuseks miks ma täna siin olen, sest seda teemat käsitledes olin Aivarit torkinud ja Aivar kah ütles, et tema väga hästi ei saa aru kuidas see tükk peab olema ja nii edasi ja sellest arutelust meil tekkiski kontakt ja sealt kontakti arendusest me jõudsime sinna maani, et ma ütlesin äkki ma natukene räägin mis seal oli.

– Aivar Ruukel: Ja siis mõtlesin: „kuule, see kohta, kus seda rääkida, on täna.“

Jah! Ja kusjuures ma arvan, et siin on veel palju põhjusi miks näiteks soo maa ja Piesta-Kuusikaru on üldse koht, kus seda teemat üldse esitada.

Teade selle kohta, et selline tammjas on leitud tegelikult tuli hulga varem, mis võimaldas Hortõtsija loodusloo muuseumi isikutel valmistuda ette. Vasakult on näha kus põlvest saati- või puusast saati vees on liivakehandisse sisse vajunud tammjas. Tammjase puhul, kus on juba vesi ära võetud, on huvitav et seal on oksa koht. Kuigi ma ei tea mida see tähendab või ohtusid see kätkeb, aga see hakkas kohe silma. Kõige parempoolsem foto on siis sellest kuidas veest välja võetud tammjas ei kuivaks ära, kus ta kuivab ääretult kiiresti kus mõne tunniga on täiesti kuiv, pakiti kile sisse nii, et säilitaks oma niiskustaset.

Tammjast hakati tooma välja tükkide kaupa, kuna ta oli mööda loomulikku kiudu pidi läinud tükkideks mingil põhjusel ja üks põhjustest mis nähtavasti võis olla oli tammjase mattumisel liivakehandisse veevoolude ja tohutute põhja materjali liikumise tõttu surve oli nii suur, et ta lihtsalt andis järgi. Mis omakorda tekitas küsimuse kuidas ta sinna sattus ja mis asi ta on.  Antud hetkel on siin näha vööri osa või nähtavasti vööri osa. Põhjus, miks ta vööri osa on, on see, et see platvorm mis siin on välja tahutud on esindatud ja nähtavasti see (kiil kirja kirjaga) detail mis välja toodi peab olema ahter, kuna üks teine osa mis peab seal taga olema, või juhul kui see on ahter, siis see detail peab seal taga olema. See annab üht-teist sinna juurde. Kui te vaatate selle veetaseme peale, siis Hortõtsija saare kaljude pealt on näha kus oli veetase enne seda ehk siis see kõik mis on hele on endine veetase. Veetasemega on nii, et kui see poleks langenud, siis seda tammjast poleks eales kätte saadud isegi kui seda oleks tuvastatud mingil põhjusel, sest see vool seal on päris metsik ja seda teisiti seal kätte ei saa. Veel üks asi – selle vööri detail, lame platvorm, on üks näidetest selle kohta tammjas on tahutud välja tamme tüvest, aga ta ei ole laotatud. Ei saa sellist detaili teha kui tahad laotada, mis on üldiselt läbiv teema selliste tammjaste puhul.

Siin on näha kuidas on puudu vasaku parda ahtri vasak külg, kuna ta on tagurpidi, põhi ülespoole, see osa on täielikult puudu. See, mida me eelnevalt vaatasime, on detail, mille nad praegu välja võtavad. Antud väljakaevamiste üheks huvitavaks osaks oli see, et ta oli väga hästi ettevalmistatud. See on võibolla üldse üks paremini dokumenteeritud sellise veesõiduki väljakaevamine Ukrainas. Neid on veel rohkemgi olnud, aga need pole uudiskünnist üldse ületanud. Siin on näha, kuidas ta on liivakehandi sees ja nad üritavad seda vett välja võtta ja tavaliste labidatega liiva välja visata, et saada selle kätte, omada juurdepääsu sellele. Üks asi mis jääb silma on see, et tammjas nähtavasti ei ole tõrvatud. Ei oska öelda kui kaua tõrvatud lootsik üldse saab veel all olla et tõrv kuluks ära ja lootsik ise jääb alles, aga on selline mulje jäänud, et seda tammjast pole kunagi tõrvatud ja ta on siin sellises loomulikus seisus.

Räägiks natukene Hortõtsjast kui sellisest, sest see suur lahmakas, graniitsaar, on Dnipro keskel olev Hortõtssija saar.  Tema pundala on 24 km2, mis on 75% Pärnust – sinna mahuks kogu Pärnu ja jääks maad veel mõnede äärelinnade jaoks selle ümber. Antud Dnipro osa on hästi veerohke. See konkreetne väljakaevamise asukoht on ülesõidu silla poolt vaadatuna paremat kätt ehk teiselpool silda (allavoolu pidi paremat kätt). Väljakaevamiste koht on suure maa ehk emamaa poole peal ehk see ei ole selle saare enda poole peal. Peale veetaseme langust avastused, mis Dnipro ja Hortõtsija lähistelt välja tulid, olid märkimisväärsed ja neid oli väga palju. Väga paljud inimesed, kes veetaseme languse järgselt avastasid leide, ütlesid, et see on erakordne ning räägib väga palju ajaloost. Ukrainlaste puhul on see samamoodi probleemne, sest nende jaoks on takistatud selle ajaloo juurde juurdepääsu. Nemad arvavad, et nemad on sinna sisse tulnud mingisugusel ajal ja neile on antud luba selle peale jne.

Üks asi, mis tammjase puhul on vaja välja tuua on kus ta asukoha mõttes on.Hortõtsija on Dnipro HEJ ees. See, mis on sinine kaardil (Dnipro HEJ). Dnipro ise valgub Musta merre. Musta merre valgumine tähendab seda, et ta valgub Hersoni oblastist ning see osa, mis paisuna lahti läks ja veetaseme langetas on Kahovka hüdroelektrijaam, mis on natukene alavoolu Hortõtsijast. Hersoni linna vabastamise järgselt hakkas protsess pihta (Kahovka HEJ mineerimine ja hilisem üleujutus).

Üks, mis Dnipro tammjase puhul kõige olulisem on see kuna siin on välja toodud väidetav vööri osa ja väidetav ahtrist kah mingisugune tükike, siis see vööris ja ahtris olev ava, mis on üsna jäme viitab sellele, et teda kasutati jõe alusena nii, et teda tassiti teatud lõikudel ühest jõest teise jõkke ning selle jaoks kasutati mingit ristlatti, mis avast läbi pandi. Lihtsalt mingiks ankru köieks on see natukene liiga suur  ava. Võimalik, et ma eksin, aga selline mulje jääb et see võis olla lihtsalt ristlati jaoks tehtud. Üks põhjus, miks see kõige rohkem silma jäi, on see et siin on kiil kirja kirjad peal. See on esimest korda, kus ma näen kiil kirja kirjasid veealusele kantud ning kuna mul on olemas sõnastik kuidas neid tõlkida, üritasin seda teha ja see alles õnnestus esimest korda tõlkida õigesti nädal aega tagasi. Selle jaoks mul kulus terve aasta. See ei ole üldse lihtne töö kui selline. Rääkides siis sellest tammjasest endast – tema pikkus on 6,7m, laius 0,8m ja parras oli 0,5m ehk ta on paras selline kaubaveolootsiku taoline asi. Tammjasest oli säilinud kuskil 70%-80%. Nad ei tea kui palju seal kadunud oli, aga üldiselt oli sellest kerest säilinud palju. See osa ma väidan, et see peaks olema ahtrist ja ma seletan selle hiljem, miks ma seda väidan. See siis tähendaks seda, et seal kus ahtri osa oli puudu, vasakust pardast, see on selle detail sealt (pööratud tagurpidi – platvorm alla kui toetav jalg). Kusjuures, üks märkus  veel – siin on  öeldud seda, et nad hindasid selle vanuseks 300-500 aastat. Tähendab, nad teavad seda et Hortõtsija lähedal on kasutatud tammjaseid 10.ja 14. saj. vahemikus. Tegelikult on teada juhtum 13. märtsist 1792, kus Dnipro Zaporižžja mustad kasakad tammjastega sõitsid mööda Dnipro jõge Musta merre, sõitsid Krimmi poolsaarest mööda rannikut idapoole ja siis Kerči väinas maabusid Kubani kaldal. Seda nimetatakse suureks musta Zaporižžja kasakate reisiks ja seda nad tegid just nimelt tammjaste peal. Seda on teada, et see on toimunud. Samas, see ajalugu, kuidas seda sündmust kasutati ja mismoodi on praegu jäänud ikkagi ukrainlaste muude probleemide taustal ja ma ei pea silmas seda sõda mis seal toimub, vaid üldse selle taustal, et nendel ajalooga tegeleda on natukene raske, kuna neil on väga palju seda vana Nõukogudeaegset taaki taga ja nad peavad ennem sellest lahti saama. Ning kaasaarvatud ka see kas nemad on üldse rahvana eksisteerinud ning kas nad on piisavalt head selle rahvuse välja teenida.

Lisaks veel selgus, et veetaseme languse tõttu hakkasid tulema välja veel huvitavamad alused. Antud hetkel on siin laudistest tehtud alus, millel on siis laeva puust kerekaared ja ma toon nad siia puhtalt selle pärast, et näidata kaubaaluse Hortõtsija lähedal Dniprost leitud osa ja kui sügaval ta kalda liiva sees on ning mismoodi ta välja näeb. Juhul kui siin on laevameistrid, siis nad võivad peale vaadata ja siin oma järelmid teha, mis vaja on.

Siin on selles mõttes huvitav, kuidas siin on laeva kaare sisse on tehtud kanna jaoks avaused kuhu seda sisse saaks panna. Ja sellisel kujul on nad (laeva kerekaared) välja tulnud.

See on sama aluse kerejäänused teiselt poolt vaadatuna ja kõik mis siin peal on on täpselt sellisena kuidas ta leiti ning ta on selles mõttes on väga huvitav alus.

Üks, mis mind kõige rohkem paelus, on see, kuidas selle aluse talad olid kinnitatud. Talade kinnitus on siin pildi peal see alumine detail, mis on üleval lähemalt toodud. Talakinnitus  ei ole nagu nael, vaid ta on nagu selline haak või mingil määral kinnituse aas või kuidagi selle moodi. Ühte ma tahan kohe rõhutada, et see ei ole, juhul kui keegi mõtleb näiteks nagu lodja peale, mingi lodja taoline asi,  siis see kindlasti ei ole lodja taoline asi, kuna laudistest tehtud laevakerede puhul on Ukrainas omad tüübid, sellised, mida me pole kunagi näinud ning üks sellistest eranditest on čaika tüüpi laev ehk siis kaubaalus, mis on ka esindatud Hortõtsija loodusloo muuseimis. Ja see on hoopis teist liiki laeva, teist liiki kaubaalus. See, mida nad leidsid on väidetavalt 10m pikk, vähemalt 4m lai, väikse süvisega, lameda põhjaga kere, märkimisväärne kandevõime, ütleme nii nagu lodjal. Tegelikult ta on hoopis omaette laevatüüp. Nad eeldavad, et see on vähemalt sajand vana. Nad isegi ei oska seda dateerida veel. Ta oli mingil põhjusel kalda ääres seistes läinud põhja ja Dnipro jõe tohutute vooluste tulemusena kattunud paksu liiva alla.

Rääkides üldse tammjastest edasi, siis kõige kuulsam, kõige vähem kuulsam, kõige vähem meediakära saanud on 2015. a. Stõr jõe tammjas, kus 2015. a. põua tõttu Stõr jõe veetase langes nii palju, et arvati jõe põhjast välja tulema puupakk. Hakkasid seda uurima ning selgus välja, et nad avastasid tammjase, mille kättesaamiseks kaevati 3,5m laiune kanali. Kanal juhtus kaevatud olema umbes viie meetri kõrguse liivakalda seljandikku. See tammjas on unikaalne üldse kogu Ukrainas. Sellist pole kunagi varem leitud ja tema pikkuseks on 12m. Mina olen harjunud nägema tamme, mis kasvab laiusesse, ma ei ole harjunud nägema tamme, mis kasvab pikaks, sirge tüvega puuks. Siin on see näide olemas, et nad on olemas. Teine asi on see, et 12m on see standard, mis on meil tänapäeva rekkadel lubatud pikkus. See on täpselt selline standard, mis on võrreldav tänapäeva rekkadega. Nähtavasti on tegu puhtalt kuivlasti alusega.

2021. a. pandi ta eramuuseumisse ainueksponaadina üles, kus näidati tammjast kogu tema ilus. Kõige huvitavam on see, et ta on säilinud kogu ulatuses. Tema pole eriti midagi viga ja ta on väga populaarne alus selles regioonis.

Üks väga huvitav moment on see, kus Stõr jõgi asub ja mida see küll tähendab meie jaoks. Kui vaadata seda noolekest, kus teda avastati, siis see on kagu-ukraina nurk. See on Volõni oblastis ja see konkreetne tammjas pandi seitse aastat peale tema väljakaevamist eramuuseumisse Manevõči asulas. Kui vaadata seda kaarti lähemalt, siis tegelikult selgub, et seal kus lõppeb Leedu ja seal kus on Ukraina on maakitsikus ehk kannas. Tavaline kannas Läänemere ja Musta mere vahel. Kõik, mis sealt poolt on läände, nagu Poola, on Euroopa. Kõik, mis sealt poolt on idasse, on Euraasia pool. See tammjas on lähemal Läänemerele kui Hortõtsija lähistelt leitud Dnipro tammajas, kuna nende tammjaste vahemaa on üle 900, 1000km. See tehnoloogia, kuidas teha tammedest aluseid, on olemas. Lihtsalt see, kuidas ta levinud on, on nii suur, et kui vaadata kaardi pealt, siis ta on pigem Läänemere lähemale kui teised on. Siin on toodud näide milline Stõr jõgi on. Ta ei ole üldsegi sirge jõgi. Ta on käänuline, oma sängiga. Kahe küla vahel, kuskil siin kohal ta avastati ja tänu nendele meestele me oleme selle tunnistajaks. Kusjuures selle kohta pole praktiliselt mitte mingisugust informatsiooni. Väga kahju sellest.

Nad ise on toonud välja, et tema pikkus on 12,2m, 75cm ja parras on 1m. Üks meeter parraseks on selline tõsise kaubaaluse tunnus, sinna mahub palju kaupa peale. Nad hindavad, et ta oli jões 800 aastat ehk ta oli kuskil 13. sajandi paiku läinud jõe põhja. Põhjus, miks ta säilinud on, on seepärast, et Stõr jõe põhi on selle kohal peal soostunud, selline rabane koht, kus lihtsalt ei ole hapnikku, mistõttu tammjas saab säilida. Siin on ka näha, et selleks, et teda välja kaevata labidast ei piisa, peab ikka ekskavaatoriga tulema. See on üsna tõsine ettevõtmine. Muidugi see tammjas väga popp Manevõči asulas kui eksponaat, aga nad ei oska selle kohta midagi rääkida. Mind muidugi rabas tema pikkus – see on ikkagi märkimisväärne. Ma ei ole kunagi sellist pikka alust varem näinud.

Rääkides nüüd üldse vee alustest, siis haabjas on ka Ukrainas tavakasutusel või kasutuses kui täiesti tavaline nähtus.

Nüüd, kui me räägime üldse asjaoludest, mis viisid selleni, et see veetase langes sellisel kujul, siis me peame rääkima 6. juuni 2023. a. tulemusest, kus vene armee lasi lõpuks õhku Kahovka HEJ, mille nad mineerisid koheselt kui Ukraina relvajõud suutis vabastada Hersoni regiooni kuni parema kaldani. Selleks, et takistada nende edasiminekut nad lõhkasid Antonovi silla, mis Dnipro parema ja vasaku kalda ühendav lüli. Ukraina saavutas 2022. a. kaks edu – nad suutsid saavutada 2 – 1,5 kuuga vabastada terve Harkivi regiooni ja siis augustist kuni novembrini raskete lahingute näol vabastada Herson. See, et seda mineeriti oli Ukraina sõjaväeluurel ГУР-l teada – 11. novembril vabastati Herson ja nemad teadsid juba detsembriks, et seda on mineeritud ja mineeritud just nimelt HEJ alustalade juures – kandvad talad. Selle tulemusena, et Kahovka HEj õhku lasti, kadus ära Kahovka veehoidla. Veehoidla oli puhtalt selle pärast, et see oli veehoidla ehk joogivesi kogu regiooni peale. See oligi kõige suurem, märkimisväärseim, kadu. Lisaks kadus ära Energodari laht, mis tehislik laht nagu Pärnu laht oma mõõtmetelt. Seda hoiti Energodari kuue tuumaelektrijaama tuumavarraste jahutusvee tsirkulatsiooni jaoks, et sinna pidevalt jahedat vett juurde pumbata. Kõik alad, mis jäid veeta, muutusid lähima kahe kuu jooksul selliseks padrikuks ja võsaks. Praeguseks on see kas võsastunud või metsaks muutunud – rohelisse kasvanud.

Dnipro veetase Kahovka HEJ lõhkamise järel langes 9-11m – see on meeletu. See on muideks kõige süütum pildike sellest. Seal all on kuivdoki kraanad ja see on nüüd Hersoni kuivdokk, mis Dnipro jões laevu remontis – see oli kõik vee all. Kui drooniga mindi üles, siis nii palju kui silm nägi niipalju oli ka vett. Kui see on nüüd Dnipro parem kallas, ehk kui me vaatame Dnipro suubumisest, siis see tähendab põhjapoole jäävat ala, siis Dnipro vasak kallas on tunduvalt madalamal, mis tähendab seda et need vene väed, mis jäid sinna, kas uppusid ära või olid häiritud oma tegevuses, kuna nad ei saa vees toimetada ringi. Põhiline, miks Venemaa seda tegi, oli ekotsiid – nende jaoks oli vaja muuta see elamiskõlbmatuks maa-alaks.Üks asi, mis kohe välja toodi, mida kõik ökoloogid kartsid – see Dnipro ala võib muutuda kõrbeks. See küll ei ole täide läinud, aga ei ole üldsegi välistatud – see protsess on üsna pikk ja aegavõttev.

Räägiks natukene, mida tähendab 9-11 meetrit. Kui me võtame Pärnu lahe, siis 9-11 meetrit on täpselt nii palju, et te ei peaks jalanõusid jalast võtma, et te läheksite jala Kihnu või siis Munalaidu. See tähendab ka seda, et mitte ainult kaob ära Pärnu laht ja kõik sellega seotud majandustegevus, kaob ära kogu pärandkultuur ehk selline asi nagu siin on olnud haabjatega minnakse Soomaalt merd mööda Tallinnasse Merepäevadele, see hakkab minevik olema. Kõik Soomaa jõed, mis suubuvad kuhugi Pärnu suunas, muutuvad magevee lombiks ning Kihnu ja Munalaiu põliselanikud nähtavasti peaksid mingi 5-7 meetrise plangu enda saare ümber panema, kuna äkitselt peale tulnud huviliste mass on nii suur, et nende pärandkultuur satub ohtu ja neid ootaks ees sama saatus nagu ugrilaste omad, kes lõid aluse Kreeta saare kultuurile kui sellisele.

Kui tulla Dnipro tammjase juurde tagasi, siis üks asi, mis mind huvitas oli kaks tükki, mille ma ei suutnud kokku viia mis asi see on siin nagu ta on. Siin on näha, see tükk on juba veest välja võetud, on tükk maad kuiva õhu käes olnud ja siin on praktiliselt kõik, mis on, on ära kadunud – see on juba kokku kuivanud see tükike. Mul pikka aega läks aega, et mõista mis pidi see detail peab üldse asetsema – ma ei tea isegi kuidas see tammjas välja näeb kui lootsik.

See tegi natukene asja keerulisemaks, aga võlusõna sellele oli see, et kui ma võtsin ta kätte ja pöörasin ta tagurpidi,- siin on näha kaks sama detaili: üks äsja veest välja võetud, teine paar tundi kuiva käes olnud – siis selgub välja, et kiil kirja kirjades on toodud mingi sõnum, mida selle lootsiku omanik või omanike ringi esindab. Selgub välja, et ta ongi selline “sündinud ringi kondaja” ja rääkides kiil kirja kirjadest kui sellistest hästi lühidalt, siis siin on tegu palindroomiga. Palindroom on sama asi kui mul on kiri, siis palindroom on selle kirja pööratud koopia. Ehk siis teisisõnu kui näiteks see kiri on sedaviisi, siis tema palindroom on see, kui ma pöörand ta teistpidi – see on palindroom. Kuna siin on veel lisaks teine kiri sees, siis nad kokku moodustavad liitkirja. See oligi see põhjus (detaili algne asetamine tema lamedale platvormile), alles selle ettekande valmistamise jaoks mul jätkus niipalju võhma, et ma sain sellega tegeleda ja siis äkitselt iseenesest lahendus (pöörates detaili peapeale) ning saigi selle kätte. Mainin kohe ära: keel, mille kaudu kiil kirja kirjad avalduvad eesti keelde – ja nad avalduvad eesti keelde otse nii nagu ta oli mõeldud lugema tol hetkel kui see isik kirjutas – on niidumari keel. See (niidumari keele kirjutamine mitte ladina tähtedega) ei ole mitte kuidagi seotud ida-slaavi hõimu esindajatega ega mitte mingil viisil – lihtsalt see on nende keel. Kuidas kiil kirja kirja tõlkida, seda ma ei hakka siin üldse selles minema, see on sedavõrd omamoodi keeruline teema.  Siin tekib küsimus – kas see isik, kes seda selle kiil kirja kirja kirjutas, võis olla ugri. See küsimus on selles mõttes väga õigustatud – me ei saa seda öelda, aga isik, kes selle kirjutas neid kirjasid teadis kiil kirja kirja,  tal on väga ilus kiil kirja kirja viis kuidas ta seda tegi ning üks reegel, mida peab meeles pidama – isikud, kes kirjutasid kiil kirja kirjades ei teinud mitte kunagi vigu. See on selline nähtus, mida peab võtma sellisel kujul. Kui te näete kuskil kiil kirja kirjades vea, siis te peate esiteks tõendama endale, et see on viga ja teiseks see, et juhul kui on viga, siis sellest tuleb teada andma, sest see on harukordne juhus. Väga tihti on nii, et kui ei saada hakkama kiil kirja kirjade tõlkimisega, siis lihtsalt ei osata seda teha kuna selles on nüansid. See, kuidas isik kandis kiil kirja kirju tammjasele on täiesti uskumatu – tal on väga hea kirja viis. Me ei saa öelda käekiri, aga ta kirja viis on suurepärane.

Rääkides Dnipro tammjatest on oluline rääkida nende vee aluste nimedest. Üks asi, millele ma  tahaksin tähelepanu pöörata  – üritage seda filmi vaadata tähelepanelikult ja enda jaoks seletada ära, mida te märkate siin, mis siin esineb.

Siit tekibki see asi, et on olemas haabjad, pärnjad, tammjad jne. aga ukraina keeles ja teistes keeltes kuidas saab teada, kust pärineb see substraat, mida kasutatakse vee aluste kohta, siis selgub välja, ukraina keeles ei ole võimalik teha vahet kas sul on tamm või tammjas – ta on ikka дуба. „Прийшли на дубе чи прийшли на дубах.“ Näiteks tammedel – на дубах, tammjastel – на дубах. See tähendab seda, et ta on nende jaoks vahetatav samamoodi kui sünonüüm, meie teeme sellel väga suurt vahet, kuna meie jaoks on see meie tehnoloogia, me teeme vahet mis asi on tammjas ja mis asi on tamm kui selline. Selgub välja, et ka sellised asjad nagu alus, lootsik ja paat kui човен kui ukrainakeelne mõiste on üks ühendab lüli. Meie teeme vahet, kas meil on alusega tegemist, lootsikuga või paadiga – ukrainlaste jaoks on see üks ja seesama mõiste. Nüüd tuleb välja selline asjaolu – neil ei ole võimalik öelda (eristada lootsiku tüüpe) – kuigi võib öelda et see on tammjas дуба või siis pärnjas: ma ei ole ühtegi pärnjat näinud seal, üks haabjas oli – aga nemad ütlevad дуба.  Ja nad lihtsalt дубаle ütlevad човен-довбанка. Kui nüüd seda haabjast või lootsikut tahutakse, siis tahumise käigus toksimise tulemusel tekkiva heli alusel on toksima довбит. Põhimõtteliselt, see heli, mis seal haabjalaagris kuuldus, oli nagu rähn toksiks puukoort. Sellest tulenevalt on ukraina keeles haabjas, pärnjas, tammjas – nad ei tee vahet puu tüübil – nad räägivad човен-довбанка. Ehk siis see on nagu alus või siis paat või kuidas me tahame öelda et lootsik ,mida on välja tahutud. Ja nemad ei tee sellist vahet nagu on, sellepärast, et nende jaoks on see substraat mis ta on meie keelest või siis ugri substraadist võetud on nad üldistanud selliseks üldiseks nähtuseks. See ei ole ainult Ukraina eripära, vaid hästi kuulsad põhjamaa meeste laevad, mida nimetatakse klinker alusteks, -laevadeks on just toodud välja, kui sa taod vastu laudiseid neid kinni, siis metallist, rauast naela vastu, tekib see klink heli, siis tegelikult kõik laeva tüübid, mis on seotud mingi ehitusheliga, on mingisugune tuletis sellest substraadist, mis parajasti oli kuskilt kellelgi teiselt võetud. Nii et näiteks me võime väga täpselt öelda, et näiteks laudistest tehtud laevakered, näiteks põhjala meestel, on ülevõetud ugrilaste sõnavarast. See sama довбанка, tahumise pool ehk tahutud lootsik, on puhtalt selle tehnoloogia kõrvaga kuulmise üldistamine. Nad isegi ei uurinud, millega tegu on, mismoodi seda nimetatakse.

See oleks sissejuhatus sellele, mis nüüd edasi hakkab tulema, mis asi on üldse haabjas kui selline ja kuna ta sündida saab. Haabja puhul on eripäraks see osa, et haabjast saab välja tahuda ainult künakirvega ehk künakirves on see kirves, mis on tehtud rauast kuna raud on esimene metall, millega on võimalik teha tera selliselt, et ei oleks sirge. Kui kivikirve puhul või siis pronkskirve puhul või siis vaskkirve puhul tera on sirge, seda ei saa teha kõveraks või siis erikujuliseks, siis künakirves on see võlutööriist, mis võimaldas seda teha. Me võime raudselt öelda, et haabja sünd kui selline, see mõiste haabjas kui selline, sünd jääb rauaaega, sest ilma selleta ei ole võimalik seda luua. Nüüd, ma mainin praegu ära, aga ma ei hakka siin tõendusi tooma, see on ka omaette loeng – ugrid on sellise asjanduse nagu meie tänapäeva mõistes metallurgia esmaloojad. Kõik ugri rahvad oskasid valada vaske, teha pronksi ja valdasid raua- ja ka metallitööd. Siin on olemas teatuid näited selle kohta, lihtsalt võtke see teadmiseks. Või kui see on asi, mida on raske uskuda, siis lihtsalt laske ühest kõrvast sisse ja teisest välja, sellest ka piisaks. Üks asi on veel. Juhul kui leitakse haabjas, mis dateeritakse kuhugi kiviaega – ja me teame, et see on puhtalt haabjas, see peab olema haabjas – ja seda on tehtud ilma metallist tööriistadega, siis tegu on erakordse leiuga, mitte sellepärast et ta on olemas, vaid sellepärast et keegi on rakendanud tehnoloogilisi meetmeid ja -võimekust, kus nad saavad selle haabjasse välja tahuda ilma selleks tööd lihtsustavate tööriistade olemasoluta. Teisisõnu mineviku inimesed olid piisavalt targad, et leiutada tehnoloogia saavutamaks oma tulemusi ilma et nad peaksid tulevikuinimesi rahuldama lihtsalt selleks, et mul ei ole künakirvest, ma ei saa haabjat teha. Ruhi on selline nähtus, mida on võimalik tahuda välja kivikirvega. Ainuke vahe on haabjasega see, et ruhi on alati pool tüvest tehtud. Üks asi, mida me jätame siin käsitlemata, on pronksi ja vase ajastu põhjusel, et see on keeruline teema ja üks asi, mis näiteks vaseajastu suuremaid tehnoloogilisi saavutusi on valgevask. Kui keegi praegu mõtleb, mis asi on valgevaks, siis näiteks teie toru liitmiku kollast värvi detail, on messing ja messing on valgevask. Ja kui me nüüd mõtleme, et vase periood kestis umbes kolm ja pool tuhat aastat või natukene siia-tänna, siis see on kuradi pikk maa ja kui võtta veel see, et kui kaugel me neist oleme, siis tegelikult see tehnoloogiline saavutus, mis tollal leiutati on tänapäeval kasutuses, lihtsalt meie lähme poodi ja ostame selle ära, aga tollal nad pidi selle ise valmis tegema ja loomulikult sul ei ole torustiku ideede peale sellist aega olemas.

Haabja me võime raudselt panna rauaaega. Siit tekib üks väga huvitav nähtus – kuidas on võimalik, et meil on olemas haab, pärn, tamm ja paneme sinna -jas lõpu ja siis on haabjas ja pärnjas ja tammjas ja siis on äkitselt vee alus olemas, eks ole – mis nagu sellega toimub. Selgub, et see -jas lõpp, mis meil reeglina käib vee aluste mõistete lõppu, – see võib olla mis iganes nimisõna selle ees ja -jas lõpuline olemaks vee alusena – siis -jas on selline kiil kirja kiri nagu 𒀾 ияш (ijaš). Ijaši puhul on siis kaks variatsiooni, kus on ta on aastavanune  – miski on kuskil mingi vanune – ja teine on see, kus ta on veesõiduk on ujumas, vee vooluga kaasa minev, jne. Selle aastavanune, aastane on selline huvitav nähtus, et on olemas Aleksander Heintalu raamat, Vigala Sassi raamat, „Estide hingestatud ilm“, kus ta toob välja asjaolu, et eestlastel oli kombeks panna lapsele nimi alles tema 1-aastaseks saamise ajal. Ja see peab olema seotud laste surevusega ja nii edasi. Aga, see 1-aastaseks saamine tähendab ka seda, et ta on saavutanud mingisuguse vanuse või ikka, kus tema on võimeline oma elu jätkama suure tõenäosusega kui täisväärtuslik liige või siis ühiskonnaliige või siis looduse liige – ta on sellega esindatud. Siin tekibki see sama asi, et see 1-aastane viitab nagu vanusele, see tundub nagu võiks olla nagu raieküps puu või selle puu liigi raieküpsuse saavutamise näitaja – sa ei võta haava ennem maha kui ta ei ole selleks valmis, et temast saaks haabjas. Siis haab, pärn, tamm on ujumas tähendab seda, et kui ta on võimeline ujuma, siis teda on võimalik ujumas näha ehk veealusena sobilik. Üks veel nüanss tuleb välja – nähtavasti on -jas lõpp viide sellele, et ta on olnud sobilik vee edasikandumisega olev osa.

Kui me võtame tammjas, näiteks seesama haabjas, haava mõtte,   шопке (šopke) on haab niidumari keeles, ja paneme talle lõppu 𒀾 ияш (ijaš), aastane, me saame sellise mõiste nagu илешке (ileške) ehk siis elanikkond. Ehk siis teisisõnu selgub välja, et haabja tegemisega on see seostunud elanikkonna tekkega ja elanikkonna teke ongi mõiste, kus jõgede äärsete külade ja muude kohtade kus haabjaga sai käidud, hakkasid tekkima siis elanikud võis siis läbikäimise tulemusena võis nimetada neid elanikkonnaks ehk mingiks terviklikuks osaks. Pärnjase puhul on selline huvitav nähtus – pärnjase mõistet ei olnud võimalik üldsegi mõista – neil on kaks õiget vastust – ja tekkis mõte, et üks on õigem kui teine. Selgub välja, et tegelikult on pärnjase mõiste on värviga koos. Aga, lõppvastuse, või õige vastuse sai siis, kui sai kuulatud haabjameistri Aleksander Oolepi 1966. a. Eest Raadio intervjuud, kus ta muu seas mainib ära, et pärn on isegi parem lootsiku ehitamise materjal kui haab, kuna teda on kergem töödelda, on parem puit, aga toob ühe nüansi välja – pärna puu puhul on see, et kui sa teda tõrvad, siis ta imendab paremini tõrva sisse.  Ehk siis teisisõnu tõrvaga koos / värviga koos ongi selline asi, et isikud kes tegid pärnast pärnjaseid avastasid, et kui tõrvata ära, siis ta imendab tõrva niivõrd hästi et isegi hiljem, kui seda pole tõrvatud, ikkagi teda käsitledes saab tõrvaga ennast ära määritud ning selgub, et alusena on ta suurepärane.

Tammjase puhul on see, et ei oska seletada, mida see janu tähendab, ehk siis teisisõnu kas see tähendab siis seda et tammepuust lootsik on selline, mis imendab vett tohutult sisse või siis tamm, selleks et kasvada saaks, tahab tohutult suures koguses vett endale kasvamiseks.

Üks asi, mida ma olen täheldanud, et tammjaste puhul ei kasutata tõrva või ei tõrvata neid. See on asi, mida ma ei oska seletada, aga ma lihtsalt toon selle faktina välja, et sellisena ta eksisteerib.

Läheks siis edasi. Üks kuulsamaid lootsku tüüpe on siis ruhi. Ruhi on kindlasti kiviajas. Kiviaeg on selline periood, see on üldiselt praktiliselt enamik inimajaloo eksisteerimise periood. Ruhet saab teha poolest tüvest, mitte tervest – seda peab siis poolitama. Näiteks kiviajal on täitsa tavaline, et kasutati erinevaid tööriistu, ei pea olema kivikirves. Näiteks võeti kopra hambad ja panid pideme otsa ning hakkasid tahuma. Muidugi kopra hammaste pindala on väike, sellega võiks peentööd teha. Samamoodi sobiksid ka hiirte hambad, roti- ja kõik sellised närilised. See ei ole üldsegi eriskummaline, et saaks teha ilma rauast tööriistadega õõnestatud puust asju. Antud ruhi on moodsam ruhi ehk selles mõistes ta pole kiviajal tehtud ruhi, aga selle põhimõte on see, et seda saab teha ka kiviriistadega. Ruhe puhul on see suurem asi, et ta on väga ebastabiilne. Ruhe puhul sa pead meistrina teadma kui pikk see ruhi saab olla, kui lai ta võib olla. Seda ei laota, sest sul ei ole tehnoloogiat – sa ei saa üldse kontrollida parda laiust (paksust). Teine asi on siis see, et sa pead olema meisterlik ruhe sõitja. Ruhe tasakaalu parandamiseks kasutatakse rump ehk laudadest või lattidest tiivad.

Siin on näide 20. saj. vist oli 10ndatel aastatel Okeaania saarestiku rahvastik äärmiselt pika ruhiga, mis on tegelikult üks väga-väga-väga pikk õõnes puu tüvi, millele on pandud tiivad lattidega külge, selleks et nende stabiilsust parandada. Me siin lugesime ennem kokku, et me saime neid on kaheksa inimest seal peal – umbes nagu marsruuttakso. Väga palju mahub sinna peale. See tehnoloogia on sedavõrd kaua püsinud ja levinud üle maailma, et tegelikult me oleme ruhidega üsna palju liikunud ringi meredes ja meredes ma mõtlen ikkagi mitte lihtsalt saarestikkust saarestikku, vaid ületanud ka suuri veekogusid, näiteks.

Ruhi puhul on asjaolu, kuna ruhe ja küna puhul tekib selline seos, – ka eesti keeles me ütleme küna kui selline aegunud sõiduvahend – kus selgub välja et ruhi on alati olnud esimene. Ruhest on tekkinud muud derivaadid. Ruhe mõiste sisu kiil kirja kirjades on 𒋀 𒋗𒂗 чием (čiem) – alasti, katmata, lahtine või vaba ehk teisisõnu nagu siin on näha nad on alasti. Siin pole ühtegi elementi, mis kaitseks vee eest, lainetuse eest, lihtsalt see et sa oled võimeline selle vahendiga sõudma ühest kohast teise. Ruhe sarnasus künaga tekitab sellise küsimuse – kas on võimalik, et küna oli mittesõidukõlbulik ruhe, siis vastus on ei, kuna mõiste küna kiil kirja kirjades tuleneb eesti keelde sellisest mõistest nagu 𒀭𒀕 кӱ уна (kü una) ehk уныка (unõka) ehk siis lapselaps ehk siis teisisõnu küna on ruhe tuletis või siis sellest tuletatud tehnoloogia sattus mingil ajal suuremate masside kätte ja tulemuseks oligi see, et küna kasutati kaugelt-kaugelt enne kui tekkis üldse loomapidamine või põllumajandus. Künal olid oma kindlad funktsioonid, mille jaoks seda rakendati ja see oligi selle ruhe kui veesõiduki valmistamise tehnoloogia edasiarendus ja tavalisele inimesele kättesaadavaks tegemine.

Kui minna veel kaugemale, siis on olemas selline mõiste nagu ял (jal) jaal. See on konkreetne kiil kirja kiri – 𒅍 ял (jal) – jal, või siis jaal. Seda tõlgitakse eesti keelde jullaks. Julla on kui 𒅍 ял (jal) ja tema üheks omaduseks on see, et ta on tehtud niintest – ta ei ole välja tahutud, vaid niintest punutud. Nüüd tekib sõnade mäng. Kiil kirja kiri 𒅍 ял (jal) tähendab jullat, mis on väike sõudepaat (EKI definitsioon). Jaal aga on väheldane rannapurjekas, pooltekiga või tekita. Selge! Jaal, jaali ja jaal, jaala ei ole üks ja see sama mõiste ehk siis teisisõnu isegi siis kui me saame eesti keeles panna ühe täishääliku sinna lõppu on nad kaks täiesti erinevat alused. Nüüd sellest, et meil on olemas mõiste nagu jaal me saame väita, et meil on olemas ainuüksi oma enda eesti keeles tõendus selle kohta, et puri kui selline on väga vana tehnoloogia, kuigi praegusel hetkel on väiteid, et me ei tea näiteks kas näiteks põhjala meeste nii öeldes tipphetkel oli üldse puri kui selline tehnoloogiliselt tuntud, mistõttu me võime puhtalt eesti keelele toetudes tõendada tõesti puri on tuntud, aga kõik taandub selle purje materjali peale, purje suuruse peale ja kasutegurile. Jullale puri peale panna ei ole probleem, sest ta on väga väike pind mida edasi viia, samas probleemiks on see, et kui kasutada muid materjale, tahetakse suuremaks teha, siis lihtsalt ta kasutegur on nii väike.

Kui tuua nüüd selgust, mis asi on lõpuks jal, julla, jaal ja ehk siis tagasi julla, siis jaal kui sõudepaat – sõudepaat! – on niintest punutud ümaram pool kera või siis nagu korv, mis võimaldas liikuda vees sinna, kuhu oli tarvis. Siin on näha, et see konkreetne näidis on tõrvatud.  Mul ei ole ei ole kiil kirja kirja, mis vastaks mõistele я (ja) ja see on kiil kirja kiri, mis vastab mõistele 𒇲ал (al) ja see tekib eesti keelde mõistena kook, koogu. See on selline inimtsivilisatsiooni loomise alus kiil kiri. Siin on näha kiviajast tulnud näidismakett, Mesopotaamiast leitud väike makett selle kohta milline näeb välja jaal. Käsmu muuseumis ilusti jaal ilusti välja toodud – väikse purjega sõudepaat. Kõrval on siis samamoodi Käsmu muuseumi või rannarahva äärsetes külades olev julla. Julla on sõna otseses ei midagi muud kui sõudepaat – pisikene sõudepaat millega saad mööda rannikuäärset merd liikuda. Teisisõnu, meil on olemas kõik need mõisted eesti keeles olemas, lihtsalt meil on olnud probleem mõista lahti ka see, millest me räägime, vastab aluse tüübi omadustele  ja milline on tema väljanägemine.

Siin tahtsin välja tuua kaks asja – mis asi on jaal, jaali ja jaal, jaala – siis see ongi see. Jaal, jaali ja jaal, jaala. Kusjuures, vaatama sellele, et nad on täiesti erinevad asjad, neil on üks ühine omadus – nad on purjega ja nendel kere on madala parrasega, aga laia kerega. Ta on mõeldud kauba vedamises ja kaubaga toimetamiseks.

Kui me rääkisime, et jaal / julla kui selline on niintest tehtud, siis selgub välja, et niin kui puidu aluskoor on sedavõrd vana tehnoloogiline asi, et sellel on olemas oma kiil kirja kiri. Seal on toodud niinest punutud korv, mis on meie jaoks on 𒅍 ял (jal) ehk julla. Siin on näidatud tänapäeval, praegusel hetkel, Aafrikas elava hõimu puhul, kes kasutab niintest tehtuid riideid, mida on kokku määritud saviga, et teha ilmastikukindlamaks – tänapäeva mõistes impregneerimine. Antud hetkel on siin siis, väidetavalt, ma ei oska kinnitada, maailma vanim leitud niintest punutud kangas. Üks asi, mille ma tahan välja tuua – pilliroog, pilliroost aluste tegemine peaks olema niine tehnoloogia edasiarendus, kuna ta on selle hulka kuuluv, kuid see on väga spetsiifilise piirkonna osa. Veel edasi minnes kui rääkida niinest, siis niine pealmine kiht on toht või puukoor.

Selgub välja, et eesti keeles on täiesti olemas selline mõiste nagu tohtjas. Tohtjas ei ole midagi muud kui vee alus, mis on tehtud tohust ehk puukoorest. Sellest tingituna (tohu võtmisel) peavad jääma puule väga spetsiifilised jäljed – seda on „lihtne leida“ (lihtne märgata). Siin pildi peal on eelmise sajandi alguses Austraalia 1953. a. ringvaatest tehtud ülestähendus, kus kohalik maarahva esindaja tõi talle pildi, kus ta näitas kuidas nemad kasutasid tohtjaid. Tohtja puhul on siis see, et ta on punase kummipuu koorest välja lõigatud vastavalt vajaliku suurusega koor, mis erinevalt lootsikustest ja haabjatest mitte ei laotata vaid koolutatakse. Tema kuumutamise käigus koolutad ääred ülesse, millega tekitatakse võimaluse ta on parrasega alus. Selgub, et tohtja mõiste kui selline on ka mokšadel olemas. On olemas selline mõiste nagu sud. Sud ongi selline mõiste nagu puukoor – toht kui selline – aga mokša keeles sudnä, ja -nä ja lõpp, on siis hellitava nimevormi tunnus – räägid asjad kui mingist pisikesest, väiksest esemest – ning eesti keeles peaks sudnä olema tohukenejas Tohtja tegemine on viinud sellise tehnoloogia arenguni nagu kanuude tekkimiseni, kus kanuu on sisuliselt mistahes tohu või siis naha kinnitamine mingi tugiraamile. Teine asi, mida tohtjatel veel tehakse, neid õmmeldakse kokku – sa ei pea kuumutama, õmbled kokku ahtri ja vööri osas et seal tekivad pardad. Veel üks oluline asi. Kuigi me räägime tohtjast, ja see mõiste on täiesti eesti keeles olemas, selle tohtja puhul – 𒍻𒁹 𒀾 шӱм ияш (šüm ijaš) ehk see sama 𒍻𒁹 шӱм (šüm) on puukoor ja 𒀾 ияш (ijaš) on meie -jas lõpuline – tekib kaks asja: kas ta on nüüd ühing, ettevõtete ühendus mida me tänapäeval mõistame kui MTÜ, fondid ja mis iganes üldsusele mõeldud asjad- on võimalik, et alus oli mõeldud ümbruskonna isikutele või rahvastele mõeldud alus, mis on üldkasutatav või teine asi – on olemas ярым (jarõm) mõiste, mis tähendab et ta on kas kiud ehk siis seesama niin või siis voolus, kiirte vihk, juga ehk siis see, kui päike paistab läbi pilvede ja tekib selline voogus, mis tänapäeval loetakse selliseks Kristliku jumala märgiks meile „Issand, milline õnnistus on meile saabunud.“ Ehk teisisõnu tohtjasse tehnoloogia on olnud inimkonna üks paralleelsetest aluste tehnoloogiast, millega üldse vee teed pidi liikuda. Tohtjasel on üks eripära nagu kanuulgi – ei pea olema katkematud veeteed, võib aluse võtta kaela ja minna teise vee tee peale, et sealt edasi liikuda kui vaja on.

Sellest tohtjasest tuleb välja, et on olemas selline asi nagu lengä mokša keeles. Lengä ei ole midagi muud kui meie mõistes niinekiud. Köit punuda ongi lengä. Punuti niinekiust köit ja see oligi lengä, mis võib viidata sellele, et lengä ja lõng on omavahel seotud, kuid seda tuleb eraldi vaadelda ja tõendada. See on Austraalia maarahva esindaja, kes punub niine kiududest kokku köit ja tema köie punumise eesmärgiks on järgmisel päeval teha tohtjasest vee alus sellega, et õmbleb vööri ja ahtri osa kokku niimoodi, et ta on kohe laevatatav.

Tekib üks huvitav küsimus, miks me räägime kõikide ujuvate asjade puhul kui alus ehk siis aluse (omastav) – mõisted tulevad ugri substraadist eesti keelde läbi omastavat käänet – 𒇲𒌓𒊺 ал у ше (al u še) või aluse. Selgub, et 𒇲𒌓 ал у (al u) anna kokku mõiste уа (ua) ehk siis hagu – hagu kui üksikoks, hagu kui kogumina. Aluse ehk rammu uudse kurat, vägi, väe uudse kurat, see kokku annab meile elu. On olemas teatud mõisted, mille arusaamiseks on vaja mõista selle ajastu tausta. Kuigi me teame väga hästi, mida tähendab elu, siis ma ei oska seda tausta niivõrd hästi lahti seletada, et ma saaksin kindlalt väita mida see tähendab. Kui ma hakkasin asendama mõiste alus nagu näiteks kaubaalus mõistega elu, siis pani saades kauba elu tekitab sellise efekti kaup, kui ta on aluse peal, siis ta justkui elab oma elu liikudes ühest punktist teise. Küll aga me saame raudselt väita, et vanim üldse inimlase poolt loodud veesõiduk on olnud hagudest kokku pandud ja niine köiega kokku seotud hao alus – lameda pinnaga laiali laotatud asi. Kuidas see ujub, mismoodi seda juhitakse ja muud seotud asju ei tea, see on asi mida ei oska öelda.

Me jõuame haabjate ja aluste juurest venede juurde. Venede puhul on vene haabjas, tammjas, pärnjas millele on pandud plank parraste peale. Selle jaoks et planke parrastele kinnitada meie arvame, et see võis olla metallist haakide või muude asjadega, millest tekkis klinker tehnoloogia mõiste. Kõrval, vasakul, on Arraajärve haabjas, mis tegelikult peaks olema vene. Ma tahaksin veel siin toonitada, sellel Arrajärve haabjal, venel, on taga ankruköie koht. Kui vaadata seda ankruköie kohta, siis see on väike auk. Kui me vaatame seda Dnipro tammjase vööri ja ahtri kohal olnud ava, siis see oli meeletu auk. Väide on, et see oli kasutuses jõgedest jõgedesse transportimiseks. See konkreetne pilt on tehtud eelmise sajandi 1980. aastatel ja tegu on Iraagis oleva soo rahva poolt kasutatud alusega ja see on puhas vene. See on täiesti selline, et vaatad peale, ja saad aru, et see on vene. Tal on olemas omad tunnused, tal ei ole plangutust, tal ei ole muid tunnuseid, aga see on puhas vene. Veel niipalju ääremärkuseks, et umbes 5000-6000 aastat tagasi oli Iraak hoopis teise kliimavööndiga kus talviti oli lumesadu. Seal on olemas soorahvas, kes elab Bagdadist natukene eemal ning kui te vaatate Saddam Husseini poolt keemiarelvade kasutamise episoode, siis üks nendest oli nende soorahva puhul 1986. või 1984. a., ma võin eksida selle arvuga. Nad olid talle allumatud rahva kild. Eestlastel on Iraagi väga pikk ja väga ammune seos, mida ma ei oska praegu isegi välja tuua, aga ma võin raudselt öelda et meil on seal, Iraagis, oma kultuuripärandiga midagi olnud. See vene, mida ma siin näen, on minu jaoks fenomenaalne nähtus.

Kui nüüd selgus välja, et Dnipro tase langes niipalju, siis lisaks sellele tammjasele, mis leiti Hortõtsija kõrval, lisaks kaartega laevakere osa, leiti ka puhas vene. Sõna otseses mõttes puhas vene, kus on lootsik kui selline ja lootsikule on peale pandud parras, plank parrase tõstmiseks, lisaks lisatud plangutatud parras. Lootsikul on vajalikud augus sinna tehtud, mille jaoks nad on ma ei tea, võibolla räägib keegi teine. Selle kohta puudub mistahes informatsioon. Lihtsalt on toodud pildid ja öeldud: „Vaadake, me leidsime selle!“

Selle vene paremast poolt vaadatuna on vasakul tema 3D-mudel ja siin on tema pilt. On näha, kuidas lootsiku parrasele on ilusti puuritud augud. Puur on üldse väga vana leiutis, selles mõttes see ei pea olema midagi erakordset, saab teha tavalise käsipuuriga, see on niivõrd klassikalise vene moodi, et ma ütlen ei tea sellest mitte midagi, aga ma võin näidata vene kui selline on tehnoloogilise arendusena edasi kandunud ka Ukraina poole peale. See on seal kasutuses, lihtsalt me ei tea sellest mitte midagi. See oleks kõik, mida ma tahtsin rääkida täna. See võimaldaks mul ajalises mõttes sisse mahtuda sellesse, mis meil oli kavas. Siin on küll väike jätk, aga seda me täna ei käsitle üldse.

ETTEKANDE OSA LÕPP

Aivar: Aitäh! Kas see salvestus pannakse kuskile üles?

See tuleb SA VALDEF lehel, aga ei tea kuidas, kuna ja mismoodi.

See tuleb SA VALDEF lehel, aga ei tea kuidas, kuna ja mismoodi.

– Aivar: „Noh, kunagi?“

– Jah!

Me saime hakkama kaamera haldamisega.

Suurepärane! Ma juba silmanurgast märkasin. Kusjuures, kui te poleks selle eest hoolitsenud, siis ma alles praegu tajusin poleks selle peale tulnud ja mahti omanud.

Aeg on kõvasti üle ka. lihtsalt nagu tänaks aplausiga.

Aa, ma tänan!

Osad lähevad autodele järgi ja muud asjad. Kes jäävad saavad veel vestelda.

Et saab õhtul lobiseda natukene?

Palun!

Küsimusi on palju, Kardan küsida selliseid kretiini küsimusi ja rahvale võib igavana tunduda.

Ei, selles mõttes … Ma ütleks selle kohta niimoodi – kui nüüd keegi arvab, et räägiti midagi erakorralist, midagi sellist et ma tean hästi palju, siis see on pinnavirvendus. See on absoluutne miinimum mida üldse suutsin siia kokku panna. Ma arvan, et siin on inimesi, kes teavad minust kordades rohkem. Kuid, näiteks seesama Aleksander Oolepi näide … Ma ei mäleta, kas see oli Aivari kodulehel või kus ma seda nägin … Ei, see oli Soomaa YouTube kanalil. Ma lihtsalt ettevalmistamise käigus sattusin kogemata peale ja siis ta nagu muuseas Valdo Pandile mainibki „ … ah et jah noh et tõrvata on ka lihtsam seda pärnjast … ja pärn on parem materjal ka … jne.“ Siis ma kurat seda kuulasin ja mõtlesin: „Kuule, oota! Oot-oot … siis ma paningi kohe „tõrvaga koos,“ sest algselt oli „värviga koos“. Kui sa ütled tänapäeva inimesele, et ennemuistsed inimesed teadsid mis asi on „värviga koos“, nad ei usu sind. Teine asi on – sa ei suuda seda endale ka seletada, mida see tähendab. Värv on hästi vana ja tuntud asi. Kiviookrikust teha värvi ei üldse probleem – kestab 10000 aastat ilusti, nagu kaljujoonised ja puha. Aga, see selgitas ära, mis asi on pärnjas – pärnjas on see, et pärnjase nimi tuleneb sellest lootsiku omadusest kui sa tõrvad seda ta jääb selle külge (imendub paremini). See lihtsalt tollel hetkel kui substraat tekkis talle anti selline omadussõna, aga eesti keelde ta on üle tulnud niimoodi, et meie mõistame pärnjast kui täiesti enesest mõistetavat asja, mis on vee alus ning vaata, ma teda tõrvan, väga hästi imeb sisse. Selles mõttes see on keele normaalne areng, selle vahega et meie saame kuskil tuleviku inimesena järjepidevalt järjest minnes tagasi. Ja see ongi seesama asi, et pole olemas lolli küsimust. Sa võid küsida täiesti lolli küsimusi, näiteks seesama kuidas sa tõestad et see on ugriga seotud või ugri tehnoloogia ja muu selline. Ma ütleks, et mul on nii palju materjali välja jäetud, et noh …

Kiil kiri on mis keeles?

Kiil kiri ongi kiri. Sõna otseses mõttes.

Ütleme samasugune nagu meie, ütleme ladina tähestik, ja sellega saab saksa keeles aru, prantsuse keeles aru.

Kiil kirja kiri on tüvisõna. See on sõna. See ei ole täht ega häälik.

Ülekantud tähenduses seda kiil kirja kirja saab lugeda tänapäeva prantsuse keeles ja nagu saksa keeles?

Ei, ei saa. Näiteks sa ei saa prantsuse- ja saksa keelde mõistet tüng üle tuua.

Kiil kirjas tüng on täiesti reaalselt eksisteeriv asi. Tüng on kandev osa. Tüng kü on nurgakivi. Nurgakive on viis erinevat mõistet (tükki).

Sa ei saa selgitada, mis asi on tüng. Sa võid üritada seda teha, aga see ei õnnestu.

Kas see on ugri-mugi maailma osa?

Jah! Kiil kiri on ugri maailm.

Näiteks ei ole sellist asja nagu sumerid.

See on täiesti välja mõeldud asi. See on 19. saj. Briti aristrokraatide poolt välja mõeldud mõiste, mis ei eksisteerigi.

– Kiil kiri ja ruunid on kaks erinevad asja?

– Ei! Kiil kiri ja ruunid on üks ja sama asi.

– See on põhjamaa kraam puhtal kujul?

– Jah!

Mul on sõnastik, mis koosneb umbes 5000 lausest, kiil kirja kirjadest ja mõistetest. Mul on selles suhtes materjali, millega toimetada.

Ühesõnaga me räägime sellest õhtul edasi pärast.

Küsimus veel – juhul kui keegi teist leidub, kes tahaks saada selle kiil kirja kirja „sündinud ringi kondaja“ särki, meil oleks SA poolt … juuli alguseks me loodame valmis saada … kui on soovijaid, oleks väga tänulik kui te selle kohta ennast üles märgiksite. (SA VALDEF poe avamise puhul oli hind €40).  Kes tahab, see ei ole kohustuslik, aga sellega te toetate meie tegevust ja sellega kaasnevaid asju. Me saaksime rahalist sissetulekut ja käivet. Samas, me üritame SA-na selle kindlasti tooteks teha ja paisata müüki. Kes tahab siis jätku oma kontaktid.

2023. a. juunis Kahovka HEJ lõhkamise järgselt veetaseme langusest tingituna Dnipro jõest päevavalgele tulnud 800-aastase tammjase kiil kirja kirjad “sündinud ringi kondaja” särk.

Kiil kirja kirja tuleb lugeda oma loomulikul kujul – paremalt vasakule.

ringi kondaja sündinud. Dnipro tammjase kiil kirja kirjades särk.