Habe mehe au, kübar mehe kõrgus.
Endaga võrdsete hulgas viibis mees meeleldi, müts peas, ükskõik, kas väljas või sees, argipäeval või pidutujus. Kübar tähendas vabadust ja kõrgemat seisust. Ainult söömise ajal võeti kübar peast. Pidulikemal puhkudel kanti viltkübaraid. KAAPKÜBARAKS nimetatakse kõva, kõrge rummuga kübarat. On tarvitanud ka nimetusi rumm- ja tongkübar või tong. Saartel esineb peakatte nimetuse jaoks lakk.
Kaapkübarad olid mustad või tumepruunid, harvemini hallid või hahad. Neid valmistasid erilised meistrid lambavilladest erilise paku peal. Villad vanutati puust vormi ümber keeva vee ja rukkijahudega kõvasti kinni. Ühe kübara valmistamiseks kulus 1,5 kuni 2 naela villa ja kõvasti kaks tervet päeva.
Kuulsad kübarasepad, Saaremaal lakisepad, olid Tõuge kihelkonna Haanja valla mehed, kes valmistasid kübaraid ka ümberkaudsetele kihelkondade meestele. Haanja kübarmeistrid käisid pühapäeviti kirikute juures kaape müümas, rohkem tehti siiski tellimuse peale.
Rõuges ja Põlvas räägitakse, et kübaraga olevat saanud vett kanda ning see olnud nii tihe, et reisi peal olevat sellest hobust joodetud. Karulas ja Rõuges olevat kaapkübarat tarvitanud järi asemel istumiseks.
Erinevateks kihelkondades kanti erineva rummu kuju ja kõrgusega kaapkübaraid. Erinev oli ka serva laius, kuju ja kaunistusviis.
Kaapkübar on käsitsi vilditud kraasvillast., immutatud linaseemne leotises. Kübara serv on kanditud paelaga, voodriks traageldatud linasest riides riba. Seda on perenaisel lihtne eemaldada ja pesta. Toiminguks tekib vajadus pärast peremehe suurt tantsuvihtumist või kõrtsilauas piiride jagamist. Kübara põhjas olev kirev sitsist ring on edevuse pärast. Rummu pael oli kas nahast, villasest lõngast või poe paelast. Seda vahetati vastavalt vajadusele.
Kaapkübara hoidmine ja hooldus.
Kaapkübar vormitakse lambavillast valmistatud vildist, selle põhi võib olla tugevdatud papiga ja ääred kanditud puuvillase kandiga.
Kaapkübarat on vaja kindlasti hoida valguse eest varjatud kohas ning selliselt, et peakate ei puutuks vastu teisi esemeid. Vastasel korral võib kübar pleekida või kaotada oma esialgse kuju. Hoiustamiseks on parim pappkarp, kuhu peakate sisse mahub.
Kui kaabul voodrit ei ole, siis on kaabu sisse soovitav enne kandmist kinnitada higipael. Kõige lihtsam on lõigata õhukesest, kaabuga sama värvi hästi niiskust imav materjalist riba ja kinnitada see harvade pistetega mütsi sisemisele äärele. See riba kogub endasse higi ja tolmu, mis muidu kaabu külge jääks.
Kaabut peast võttes ei tohi seda haarata pealaelt – nii võib kaapkübara rummu kiiresti inetuks muljuda. Tervituseks viiakse käsi serva juurde, imiteerides kergitust.
Kui kaabu märjaks saanud, tuleb see kuivatada. Selleks pannakse kaap tagurpidi lauale ning peakattesse sisse aetakse raskus – nii jääb kübara põhi kuivades sirgeks. Servad võib kuivamise ajal sõrmedega üle koolutada. Tolmu eemaldamiseks on hea harjata riideharjaga, harjates ringjate liigutustega ümber rummu. Kaapkübar on immutatud linaseemne keetmisel saadud liimjas massis. Kui kaap on tugevasti vormist väljas, selle kant pleekinud või vooder määrdunud, on soovitav need välja vahetada ja kaap uuesti vormida.
UUS KAAP VAJAB PEAGA HARJUMIST.
Eesti rahvarõivad