Dokumentaal „Eesti viikingid“ ja eestlased kui ikkagi soome-ugrilased.
Tulenevalt Kristjan Oadi värskest kirjatükist „Eestlane – põline vallutaja. 180-kraadine pööre soome-ugri endapildis“, Mauri Kiudsoo postitused osalemisest uues viikingite teemalise dokumentaalis, USA päritolu eduka online karjääri põhjala keele keeledoktorandi Jackson Crawford esinemisest viikingite teemal ja Eesti dokumentaali „Eesti viikingid“ reklaamvideo valmimisel on tekkinud vajadus siduda need asjad ühte tervikuks vastavalt teadaolevate asjaoludega eestlaste ja soome-ugri ajaloost ja tekkimise teest.
Mauri Kiudsoo oli vahetult enne jaanipäeva rääkinud, kuidas tal ees ootab pikk võttepäev viikingilaevas mööda Eesti jõge. Nüüd selgub, et juba on üleval tutvustav videolõik dokumentaalist “Eesti viikingid”, kus esineb nii Mauri Kiudsoo, küll stuudios ja muuseumi seinte vahel, kuid ka Marika Mägi ja kolmas ajaloolane väljastpoolt Eestit, kes hindab Salme laevamatust erakordseks leiuks, kuna see näitab, et huvi Eesti ja meie regiooni kohta oli kõikidel meist Läänes asunud inimasustustel märkimisväärne. Siin on selle video tutvustus (vaata ülevat. Märkus:Valdef.org).
Üks väga oluline täiendus lauselõigule ” … kuna see näitab, et huvi Eesti ja meie regiooni kohta oli kõikidel meist Läänes asunud inimasustustel märkimisväärne.”
PhD Jackson Crawford äsja (26.06.2021) peetud kõnes Montana Kivimite muuseumis seal kuvatava “Viikingid alustavad” näituse raames tõi välja väga olulise seose viikingite mõttemaailmaga ja nende suhtumisest. Nimelt ta iseloomustab viikingite kaubanduslikku vaistu mõistega predatory entrepreneurs, mida saab meitekeeles nimetada kui röövkapitalismiks (siin ei ole viidet kommunismile või sotsialismile) või röövsaagilikud kaupmehed, kus nad on alati välja kasu peal ning on nõus tegema kaupa tugevamatega, aga nad ühel või teisel viisil on väljas kasu peal ehk kui vaja, siis nad tulevad ja teevad haiget (tapavad) selle saamiseks, põhiasi et kasud sees oleksid. Ta viitab siinjuures ka asjaolule, et see on ka üks põhjustest miks Lindisfarne 793 aasta rünnak toimus – kaetud rootsi laud, tule ja võta ainult. Küll aga polnud viikingitel mitte mingit probleemi teenida varjaagidena Bütsantsi kuningate ihukaitsjatena ning siit tuletatakse sellest seos, et tõenäoliselt on Rootsis ja sellega kaasnevatel piirkondades rohkem Araabia hõbemünte üldse kui araabia keelt rääkivates maades.
Tulles tagasi selle huvi Eesti asustuse vastu meist Läänes asunud viikingite hõimude osas, ehk teisisõnu respect / уважуха*, seostub hiljutise Kristjan Oadi kirjatükiga. Meil ei ole teada ühtegi rahvuseepost, kust itkutakse taga langenuid sõdureid või kuidas kaarnad nokivad põldudel langenuid võitlejate mädaseid kehaosi. Meil on reeglina juttu mingist abstraktsetest asjadest kuidas talutütar unistab kosilasest, keda ta võib tahta oma meheks või kuidas muidu vanemaete hauad rohtu kasvavad. Siit saab tuletada, et me pole mingit metsikud ja vägivaldsed vallutajad, kes saabusid siia maale ja kõik teele ettejäänud inimlojused mättasse tagusid, kuid siiski me olime metsikud ja vägivaldsed, kes kõik ettejäänud mittesoovitud inimlojused mättasse tagus. Meile on teada kuidas muinasajal vangi langenud Riia piiskop lihtalt löödi mättasse ja siis veel tükkideks, et oleks parem pakendada postisaadetiseks Riiga. Mõned viikingi saagad viitavad võimalusele, et eestlased kasutasid verekotka piinamist, kus kinnipeetul selja tagant löödi iga roie eraldi selgroo küljest lahti ning avanenud “tiivad” lükati eemale, et siis veel elus isik upuks oma enda vere ja vedelikku täituvasse kopsudesse lisaks kõikidele piinadele. Sellele pole kinnitust, et eales verekotka piinamist tehtud oleks, kuid see viitab, et viikingid ise parem rääkisid kõikidele ette ära, millised “toredad” inimesed need eestlased seal on ning parem suhtuda neisse heatahtlikult ja sõbralikult, respect / уважуха , kui leida ennast kuskil surnute seas. Viikingite jaoks surma saamine polnud häbiasi, aga ega nad sedavõrd lollid ka polnud, et röövkapitalistidena lasta ennast kohe orki tõmmata ja mitte nautida saadavad kaubanduslikku kasu.
Seega 750. aasta Salme matus on tõesti huvitav leid, sest selgub välja, et ka väga märkimisväärsete jõududega Saaremaale saabumisel 40 neist leidsid teed toonelasse elik nende keeles valhal’isse. Selleks, et eestlased suutnuks olla sedavõrd võitlusvõimelised, peab viitama süstemaatilisele ettevalmistusele ning nende pidevale treenimisele võimalikeks tulevikusõjadeks. Kui vaadata kuidas muinaseestlased suutsid malevaid kokku koguda pea iga aasta ning sooritada edukaid sõjaretki, siis nad pidid olema vormis ning vormis püsimine pidi olema eestlaste mentaalne maailmavaade ja igapäevane tegevus. Me võime nimetada saarlasi Eesti viikingiteks ja me võime mandri eestlasi nimetada viikingiteks, kuid selgub välja, et viikingit ise omasid sügavat respecti / уважухаt eestlaste suhtes, mis tähendas, et see vägivald väljendus sellises ulatuses, et isegi viikingit ei söandanud seda esile kutsuda. Siit kohe meenuvad teod, mida tegid Muroma soome-ugrilased ehk murumaalased, keda vene hõimud omistasid endale kui kolme vägilast, kellest üks oli Ilja Muromets. Ma arvan, et eestlaste väljend: “Me vägivalda ei propageeri, aga verd tahaks näha” evib väga sügavaid juuri muinasaega ning me olime arvestatavad vägivalla tarvitusele võttev etnos.
respect / уважуха* – respect on inglisekeelne pilaviide mõistele, kus jõuga selgeks tegemisel vastaspoolele et siin head nahka nii ei tule võetakse kokku mõistega respect. Уважуха on venelaste mõiste läbi enda nahal vägivaldse tõdemuse kogemuse saamise et siit head nahka vägivalla tarvitamisega nii ei tule võetakse kokku mõistega уважуха. Venelased, nagu me kõik teame, ei ole keegi muu kui varjaagide (viikingite) ja slaavi hõimude läbisaamise läbi sündinud rahvas umbes 14-15. sajandil. Siinjuures palun mitte sassi ajada slaavlasi, slaavi hõime ja venelasi. Need ei ole omavahel ühildatavad asjad.
