12. juuli 1941 Briti-Nõukogude Liidu sõjalise abistamise leping, mis lõi Nõukogude Liidu ja tõejärgse II MS ajalookäsitluse.

Antud artikkel põhineb Valdo Praust Facebook postitusel ning lisaallikatel, millest kandva osa moodustab Magnus Ilmjärve „Hääletu alistumine“ raamat, mis oli tema doktoritöö. Mõistmaks kuidas Churchill’i  eestvedamisel sõlmitud 12. juuli 1941 Briti-Nõukogude Liidu sõjalise abistamise leping defineeris kõik selle, mida me tänapäeval nimetame Nõukogude Liiduks ja kogesime kui Nõukogude okupatsioon, on vaja lahti kirjutada ajaloosündmusi nagu nad kulgesid. See, mida me praegu teame II Maailmasõja ajaloona, meie võimetus öelda seda välja tõetruult ning me anname liigselt järele lääne Nõukogude Liitu soosivale, lihtsate teeside, ajalookäsitlusele.

Chruchill, oma vankumatust vihast Adolf Hitleri vastu, pööras kogu Inglismaa välispoliitika 180-kraadi, ja hakkas seda kujutama Hitleri vastasena, kuigi oli teada mida Stalin tegi ja teeb Hitleriga Euroopa vallitamisel. Churchill tarnis Stalinile Euroopa ja Churchill lõi sellele järgnenud Külma sõja ja Korea sõja, kusjuures Churchill nii de-facto kui ka de-jure tunnistas Stalini nõudmisi kogu II MS jooksul.

Mitte ainsatki korda Stalin mõelnud ümber oma Euroopa vallutamise plaanist, ja kogu mandieuroopa vallutamisest kuni Portugalini välja, ka siis, kui neid ründas Saksamaa ennetava löögiga 22. juunil 1941.

Briti ametlik välispoliitika doktriin oli rahu sõlmimine ja heanaaberlike suhete hoidmine Hitleri Saksamaaga. See oli brittide ametlik soov välistada sõda, kuid üks asi, mis muret tekitas Briti valitsuskabinetis oli horisondil kerkiv Nõukogude Liidu ja Stalini sõjalise masina rünnakuoht Mandri-Euroopale. See, et Nõukogude Liit Stalini juhtimisel seda teha soovib, polnud eales saladus. See fakt aga ununes ajalookäsitlustest tulenevalt Ühendkuningriigi poolt II MS järgse ajalooliste doktriinide muutmisest. See võltsdoktriini kehtib siiani, kus isegi BREXITi järgses briti kodakondsuseksami küsimustikus on esitatud variantidest vastus „Inglismaa ja Nõukogude Liit ühtselt võitlesid Hitleri Sakamaa vastu“.

18. juunil 1935 sõlmib Briti peaminister Stanley Baldwin, kes astus ametisse 7. juunil 1935,  Hitleri Saksamaaga Briti-Saka Laevastikulepingu, mis lubas Saksamaal ehitada endale laevastiku, mis on 35% Briti laevastiku tonnaažist. Kõik tollased Läänemereäärsete riikide välisministeeriumid, kaasaarvatud Eesti Wabariik, tegid ühe ja ainsa järelmi – Saksamaa jaoks muutis see leping Läänemere nende kontrollitavaks siseveekoguks. Briti peaminister Stanley Baldwin oli sellega garanteerinud, et Punaarmee Balti Laevastik ei pääse kaugemale kui Läänemeri ning Nõukogude Liidu sõjalise rünnaku oht Baltimere laevastiku osas on kontrolli all. Samuti tuletasid Eesti, Läti ja Leedu välisministrid, kaasaarvatud Eesti saadiks Saksamaal, et Hitleri poolt 1935 aastal väljakuulutatud kohustuslik armee mobilisatsioon viib Saksamaa sõjavalmidusse 5 aasta jooksul. Briti-Saksamaa Laevastikuleping kinnitas Saksamaa ülemvõimu veelgi.

Teooria, et Nõukogude Liit oli võimeline ainult kaitsma, mitte ründama, ning sellest tulenevalt tal puudusid plaane Euroopa sõjaliseks ründamiseks, ning  kuna kinnistest arhiividest ei ole võimalik saada kätte seda tõendavaid dokumente siis järelikult sellist plaani ka päriselt polnud, ei pea paika arvestades 1939 aastal Nõukogude Liidu poolt alustatud Manšuurias, mis algasid 11. mai 1939 aasta rünnakuga ning need olid äärmiselt edukad ja jõulised Jaapani Keisririigi armee vastu. Antud sõda teatakse rohkem kui Khalkhin Gol lahingud, kuid nende tegevuse lõpuks loetakse üks päev enne seda, kui Nõukogude Liit läks natsi Saksamaale appi Poola tükeldamisele, mis algas 17. septembril 1939.

Poola tükeldamise ühisoperatsiooni aluseks sai 23. augustil 1939 aastal sõlmitud Moltov-Ribbentropi Pakt, koos selle salaprotokolliga, ning natsi Saksamaa pakti sõlmimise üheks ajendiks oli kindlasti väljavaated Nõukogude Liidu ründeoperatsioonis.

Mais 1940 sai Winston Churchill Ühendkuningriigi peaministriks. Sellest ajast alates muutus Ühendkuningriigid natsi-Saksamaa vastaseks ning Nõukogude Liidu ja Stalini poolehoidjaks, kuid see tekitab juba eos probleeme.

1. Winston Churchill teadis, et Stalin ründas Soomet kavatsusega see vallutada, kuid tema jaoks oli see ebaoluline fakt, sest Soome on ainus riik II MS ajast, kelle vastu Ühendkuningriik deklareeris sõja. Samuti pommitasid Ühendkuningriigi pommitajat Soomet väga väikeste kuid siiski kadudega inimeludele.
2. Poola armee ohvitserid ja teised liikmed, kes pääsesid 1939 aasta sõjast eluga ja emigreerisid Inglismaale, andsid Briti valitsusele teada 1940 aasta Katõni veresaunast. Seda teadis kogu Briti armee ja Briti valitsus.
3. Britid teadsid, et Nõukogude Liit toetas materiaalselt Saksamaad ja aitasid kaasa natsi-Saksamaa armee tõusule ja sõja valla päästmisele 1939. aastal, kaasaarvatud Stalini poolt märgatavalt suurenenud materiaalse toe andmine natsi-Saksamaale tema Inglismaa pommitamise kampaania vältel ja enne seda.
4. 1941 aasta Novembris Eestisse heidetud agent Kõlupea, miss on tõesti Briti SOE poolt antud ametlik operatsiooni nimi, ehk Ronald Seth oma memuaarides kinnitas, et enne tema siia heitmist oli Briti luure kooskõlastanud Staliniga ja küsinud ametliku loa, et Britid tohivad saata oma agendi okupeeritud Eestisse. Briti valitsus, lisaks de-facto Stalini Eesti okupeerimise aktsepteerimist, tegid seda ametlikult, ehk de-jure.
5. Kahe aasta pärast peale 12. juulil 1941 sõlmitud Briti-Nõukogude Liidu sõjalise abistamise lepingut on Stalin nii teadlik projektist “Manhattan” läbi värvatud Nõukogude Liidu agendi Klasu Fuchs’i, koodnimega Rest (Решето), oli Stalin mitte ainult sihikindel Nõukogude Liidu tummapommi valmistamisest, vaid ta hakka tegema ettevalmistusi tuumapommi tooraine saamiseks Nõukogude Liidu ja vallutatud aladelt, kus esmaseks valikuks langes Narva ja Sillamäe, mis muutis hiljem Narva eestlastele suletud linnaks, mis tagas etniliste elanike puhastamise elanikkonnast.

Magnus Ilmjärve “Hääletu alistumine” LK 300 ehk 4 aastat enne MRP-d ja 6 aastat enne 22. juunit 1941:

1. “Soome välisministeeriumi memorandum peale 2. mai 1935 sõlmitud Prantsusmaa ja Nõukogude Liidu vastastikuse abistamise lepingu sõlmimist meelsusest Tallinnas, Riias, Kaunases:
   • Kõik kolm Balti riiki usuvad, et nad langevad varem või hiljem Saksamaa või Venemaa saagiks.
   • Usk tulevikku on kadunud ka seetõttu, et Poolale ei saa Balti küsimuses loota.
   • Soome on Baltimaade saatuse küsimuses ükskõikne.
   • Rootsit ja ülejäänud Skandinaaviat Baltimaade küsimus ei huvita.
   • Ühendkuningriik vaevalt liigutab lillegi kui peaks reaalselt tekkima küsimus Balti riikide iseolemisest.
   • Rootsi mereväeatašee kapten Uno Larssen:
   • „Abi ei saa Balti riigid kelletki, Poolale nad ei looda, Prantsusmaa on kaugel ega suuda aidata. Inglismaa ei tee midagi. Inglise Riia sõjaväeatašee teatas, et Inglismaa küll poetab pisara Balti riikide hauale, kuid ei tee midagi, et takistada nende iseseisvuse matmist.”

Külm Sõda ei alanud Churchilli peale II MS peetud raudse eesriide kõnest. Külm Sõda algas 5. mail 1941, kui Stalin kuulutas välja operatsioon “GROM. Kõik, mis toimus peale seda, on Külma Sõja osa. Churchill ise tekitas Külma Sõja, soodustades tõelist agressorit ehk Stalinit ja Nõukogude Liitu. Seega meil tuleb ka Külm Sõda ümber revideerida ning panna selle õigesse konteksti.

1941 aasta 22. juuni hoidis ära Stalini 6. juuliks planeeritud Euroopa vallutamise ründeoperatsiooni „GROM“ teostumise. See sai uuesti hoo sisse 1943 aasta novembris, kui tehti plaanid uueks Euroopa vallutamise ründeoperatsiooniks, mis sai alguse 1. jaanuaril 1944 ja on meile tuttav kui 1944 kaitselahingud Jaanilinnas, Narvas ja Sinimägedes.

Stalin teadis juba siis, et ta saab enda valdusesse tuumapommi ja ta juba otsis tummapommi jaoks vajalikku maavara, mis määras tema tegevuse 1943 aasta lõpus. Samuti sai ta enne seda kinnituse Rooseveltilt teise rinde avamiseks, mida me tunneme D-päevana ehk 6. juunina 1944 aastal, ja garantiid suurenevate lend-lease tarnete osas.

Valdo Praust

Täna 80 aastat tagasi, 12. juulil 1941, sõlmisid N.Liit ja Suurbritannia Moskvas sõjalise liidu lepingu, milles nad kohustusid üksteist igakülgselt aitama sõjas Saksamaaga ning mitte sõlmima Saksamaaga sellist separaatrahu, mis teist poolt ei hõlma. Suurbritannia poolt kirjutas lepingule alla suursaadik Moskvas Stafford Cripps, N.Liidu poolt aga välisminister Vjatšeslav Molotov. Seda lepingut võib lugeda hilisema lendliisi lepingu eelkäijaks, millega N.Liidule tarniti lääneriikide poolt tohutus koguses sõjaks vajalikke materjali, vahendeid ja relvi, et võimaldada N.Liidul pidada efektiivset sõda Saksamaaga. Tõenäoliselt oli seesuguse lepingu sõlmimine N.Liidu ja Suurbritannia vahel põhimõtteliselt kokku lepitud juba nädal või enamgi varem, sest Stalin mainis sellise lepingu sõlmimisest oma 3. juuli raadiokõnes nõukogude rahvale. Veelgi enam – kui Nõukogude-Saksa sõda poleks alanud mitte Saksamaa poolse ründamisega, vaid N.Liidu poolse suurrünnakuga Saksamaa vastu (tõenäoliselt 6. juulil 1941), oleks sarnane sõjalise abi leping N.Liidu ja Suurbritannia vahel sõlmitud igal juhul ka siis. Sest kuigi Suurbritannia peaminister Winston Churchill oli veendunud antibolševik ja N.Liidus valitsenud kommunistliku inimvaenuliku süsteemi vihkaja, ei olnud tal tollal liitlase otsimises jäetud mingit valikut. Nimelt oli septembris 1939 alanud Saksamaa-Inglismaa sõda ning kui Saksa väed 1940. aasta kevadel Prantsusmaa vallutasid, said Prantsusmaal abis olnud Briti väed ülisuure kaotuse osaliseks ja taganesid suure häbiga teisele poole La Manche’i väina. Sellele järgnes suvel-sügisel 1940 tõsine Saksa-Briti õhusõda (lahing inglismaa pärast) ja oli reaalne kartus, et sakslased võivad teha dessandi Inglismaale selle vallutamiseks. Et seesugust Saksa dessanti ei toimunud, oli tõenäoliselt tingitud vaid sellest, et Saksamaa hakkas juba tollal tegema ettevalmistusi N.Liidu ennetavaks ründamiseks, et hoida ära Stalini suurrünnak Saksamaale, mida N.Liidus parajasti täie hooga ette valmistati. Kuna üsna pea (kusagil 1940.a. hilissügisel) adusid sakslased, et N.Liidu vastu on vajalik välja panna kõik oma jõud, tõmmati tagasi kõikides muudes käimasolevates ja plaanitud sõjalistes opetratsioonides, sh Inglismaa vastu. Seda kõike teadis Inglismaa (sh Winston Chiurchill isiklikult) samuti vägagi suurepäraselt, saades aru, et igasugune Nõukogude-Saksa sõja puhkemine (ükskõik kummapoolse esimese ründamisega) vähendab tugevalt tõenäosust, et Saksamaa teeb dessandi Inglismaale. Ehk teisisõnu – suurendab tõenäosust, et Inglismaa jääb käimas olevas sõjas Inglismaa pinnal toimuvatest maismaalahingutest puutumata. Sest tegelikult polnud Inglismaa toona maismaasõjaks sugugi valmis (võrrelduna Saksamaa ja N.Liiduga), iseäranis pärast suuri tehnika ja elavjõu kaotusi 1940. aasta kevadel Prantsusmaal. Inglismaa pidi alles hakkama oma sõjamasinat üles ehitama ja jõudis selles (paljus USA abiga) teatud tasemeni alles 1943. aasta juuliks, mil tehti esimene dessant sakslaste vastu Sitsiilias. Ja muidugi teadis seda kõike ka N.Liidu diktaator Stalin, kes mõistis suurepäraselt, et Suurbritannia elulised huvid sunnivad teda (hoolimata Churchilli bolševismivastasest meelsusest) astma Nõukogude-Saksa sõja igasuguse puhkemise korral astuma N.Liidu liitlaseks koos vastastikulise sõjalise abistamise kohustusega. Nii oli Stalin oma Saksamaa vastaseid rünnakuplaane kavandades vägagi veendunud, et tõenäoliselt õnnestub tal loetud päevad pärast rünnaku algust sõlmida Suurbritanniaga sõjaline leping, mis võimaldab tal ühtlasi teatud osa maailma silmis näidata end Euroopa “vabastajana”. Täna 80 aastat tagasi see leping siis sõlmitigi, kuigi tingimustes, kus esimene ründas Saksamaa, mitte N.Liit…