Valdo Praust: 7. augustil 1941 käis Nõukogude Liidu kaugpommitajate üksus esimest korda poimmitamas Saksamaa pealinna Berliini.
7. august 1941 läheb ajalukku kui äärmiselt murdeline päev, kus Nõukogude Liidu okupatsioonivägede ja Punaarmee plaanid 6. juulil 1941 alustada oma Euroopa vallutamise ründesõjaga operatsioon „GROM“ oli võtmas üha selgemaid piire või piire, mis kinnitavad sellise tegevuse toimumist muutunud ennetava rünnaku raames Saksamaa poolt 22. juunil 1941. 7. august 1941 on seepoolest märkimisväärne, et Nõukogude Liidu okupatsiooniväed jätkasid oma plaane Saksamaa ründamise osas nii nagu Kunda hõivamist ja saksa sõjaväe poolt logistikaühenduse Narva-Jaanilinn liinil äralõikamist.
Kaugpommitamised mistahes viisil on sõjalis-strateegiline otsus. See on pikaajaline plaan, mis eeldab logistikat, võimekuse tagamist ja operatsiooni edukaks sooritamiseks kogu vajamineva eelnevalt kohale tarnimist. Tegu kindlasti pole improvisatsiooniga hoo pealt, kuigi see võib nii tunduda. Fakt, et Nõukogude Liidu okupatsiooniväed nelja nädala jooksul, süstemaatiliselt, kuni selleni välja et nad pommistasid Berliini Saaremaalt hetkeni mil saksa armee oli Tallinnat hõivanud juba 9 päeva, 5. septembrini 1941m ei viita improvisatsioonile, paanikale, juhuslikkusele või sellise võimekuse tekkimisel olude sunnil. Süstemaatilised pommitajate väljalennud on märk pikaajalise plaanide realiseerimisest, küll aga sellele võivad lisanduda teatud värvingud ja täiendavad nõuded, tulenevalt muutuvast olukorrast.
Märkuse korras tuleb mainida, et ainuüksi mainimine, et mingeid märke süstemaatilisuse osas Stalini valmistumisel Euroopa hõivamisele ründeoperatsiooniga „GROM“ pöörab nii mõnegi ajaloolase või Nõukogude Liidule soodsalt vaatavale isikule, või Nõukogude Liidu poolt kultiveeritud sõjajärgsel perioodil formuleeritud sõjale viinud ja 1944 aastal edukalt operatsiooni „GROM“ teostatud ajaloo järelmoonutamise tulihingelisi kaitsjaid emotsionaalsete puhanguteni, et jääb vägisi mulje, miks siiani kultiveeritakse okupatsiooniaegset mantrat, mille eesmärk oli luua kuntslik mõtteviis, et ajalookäsitlus tunduks olevat soodne Nõukogude Liidu kujutamisel kui võitja selles sõjas, kuigi ta nii oli kaotamas ning Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigi ponnistused materiaalse abi saamisel lend-lease näol tagas üldse Stalini režiimi säilimise, millega nad ise lubasid Stalinil muutuda isikuks, kes lõpuks suutis vallutada enamuse Euroopa mandrialast.
Teema, kuidas Suurbritannia Kuningriik soodustas Saksamaa mereväe teket selleks, et tõkestada Balti Merelaevastiku tegevuse Läänemerel enne Churchilli ametisse astumist, väärib pikemat ja põhjalikumat artiklit.
Fakt on see, et Saaremaalt Berliini pommitamine kui süstemaatilise eesmärgi saavutamine, tulenevalt vajadusest tagada pommitajate võimekuse lennata kaugemale kui Köningsberg, tekitab paljudele siiani emotsioone kui väljamõeldisest, mis ei tõenda Euroopa vallutamise plaane Stalini poolt läbi Saksamaa neutraliseerimise.
Kuigi tuleb tunnistad, et ka siin on vastulausena kasutatud emotsionaalset tagasisidet, siis teema on seni leidmas kinnitust ning vajadus on uute, vettpidavate faktide näol tõendada hüpoteesi vastupidavust, mis praegu kaudsete asitõendite läbi kipub iga kord leidma tõenduse. Ajaloo kulgemine, aga eriti sõjad, on kordades keerulisemad, kui juurdunud ajalooliste dogmade kaitsjad ja uuestirääkijad seda endale suudaksid tunnistada.
Neile, kel on sügavama huvi tuliste vaidluste osas, soovitame tutvuda Valdo Praust originaalpostitusega https://www.facebook.com/valdo.praust/posts/4618313448181468 ja selle postituse all olevate emotsionaalsete vastuargumentidega https://www.facebook.com/groups/2223153108008095/posts/3087208391602558/
Valdo Praust:
Täna 80 aastat tagasi, 7. augustil 1941, käis N.Liidu kaugpommitajate üksus esimest korda poimmitamas Saksamaa pealinna Berliini. Kaugpommitajad TB-7 (Petljakov Pe-8) startisid Saaremaal asunud Kogula lennuväljalt ning Berliini pommitamine jätkus mitme missioonina kuni neli nädalat 5. septembrini. Mingit mõju need pommitamisel sõja käigule ei avaldanud ning Berliin olulisi kahjustusi ei saanud – pigem oli neil propagandaeesmärk, näitamaks sakslastele, milleks N.Liidu lennuvägi on võimeline. Tõenäoliselt olid sellised pommirünnakud sügavasse sakslaste tagalasse (sh Berliini) plaanis strateegilise operatsioonina siis, kui Nõukogude-Saksa sõda oleks alanud Punaarmee poolse rünnakuga, nagu Stalin plaanis, arvatavasti seepärast olid Saaremaale rajatud ka sõjaväelennuväljad. Kui Nõukogude-Saksa sõda (Teise maailmasõja teine faas) algas aga Saksamaa rünnakuga ja Punaarmee taganes jõudsalt, siis muutusid need plaanid mõttetuks ja täitsid vaid propagandistlikke eesmärke. Muuhulgas oli üks Berliini pommitajatest Venemaal sündinud eestlane Endel Puusepp.
