14. veebruaril 1946 algas Stalini 3,5 miljoni sakslase etniline puhastamine Poola aladelt.
Poola, Ukraina kõrval, on üks enim etniliselt kannatanud riik maailmas II Maailmasõja raames, mida Lääne demokraatlikud riigid keelduvad rääkimast või tunnisamast, sest see purustab tänapäeva kivistunud narratiivi lääs ühisrindena koos Nõukogude Liiduga purustas natsi Saksamaa ohust. Reaalsusest tuleb välja, et lääne poolt toetatud ja üles poputatud Stalin ei kavatsenud eales oma Euroopa vallutamise plaanidest loobuda ning temal puudusid moraalsed pidurid etniliseks puhastamiseks kättemaksu tarnimiseks. Mitte lihtsalt saatis Stalin korda Katõn massimõrva, ühisrindena ja sõbralikult natsi Saksamaaga Poola tükeldamise, Nõukogude Liidu okupatsiooni all olevatelt Poola aladelt poolakate etniline puhastamine 1940-1941, on lääne demokraatia esindajate jaoks häbi mitte rääkimine Stalini poolt Poola kommunistide kaasabil etniliste puhastuste teostamine sakslaste osas. See ei ole enam aktsepteeritav, et Nõukogude Liidu, Stalini ja Nõukogude okupatsiooni vältel toimunud inimsusevastased teod ei leia sellist raevunud hukkamõistu kui mistahes sarnased kuriteod kuitahes pisikesed ja väikeses koguses need kas natsi Saksamaa poolt poldud teostatud. Me ei saa sellest aru ning me ei kavatse seda andeks anda ega lasta unustada.
Valdo Praust:
Täna 75 aastat tagasi, 14. veebruaril 1946, algas Poolas massiline sakslaste väljasaatmine Saksamaale, mis kestis kokku mõni aasta ja milles pidi oma kodu maha jätma umbes 3,5 miljonit sakslast. Tegu polnud poolakate enda initsiatiiviga – kogu Ida-Euroopa puhastamist sakslastest oli nõudnud Stalin ning see oli ühe teemana olnud arutlused ka 1945. aasta kevadel toimunud Potsdami konverentsil. Iseäranis valus oli see teema aga just Poola jaoks, sest Stalin andis sõjajärgsele Poolale (vastutasuks idapoolsete alade kaotamise eest) kaks kolmandikku Preisimaast (hallikas ala kaardil paremal ülal), kogu Pommerimaa ja kogu Sileesia (hallikad ja viirutatud alad kaardil vasakul), st uus Poola laienes nii kirdes kui ka läänes suurtel aladel varem pea täielikult sakslastega asustatud aladele. Enne sõda elas neil aladel kokku umbes 10 miljonit sakslast, kelledest hinnanguliselt ligikaudu kolmandik (umbes 3,5 miljonit) polnud põgenenud Punaarme eest Läände, vaid olid jäänud oma kodudesse, kust nad nüüd sunniti lahkuma. Kohati toimus see väljasaatmine vägagi brutaalselt, st paljude ohvrite arvuga. Kui suur oli hukkunute arv, pole tänini täpselt teada, sest erinevates allikates käibivad arvud ning tavaliselt on needki toodud kogu Ida-Euroopa kohta tervikuna, st koos Tšehhoslovakkiast deporteeritud sudeedisakslastega ning Rumeeniast, Ungarist ja Jugoslaaviast väljaaetud sakslastega. Kokku Ida-Euroopa kohta on eri allikates hinnatud, et 1945-49 väldanud sakslaste sund-väljasaatmiste käigus hukkus umbes pool kuni kaks miljonit inimest – ehk Poola kohta paarsada tuhat kohe kindlasti kui mitte enam. Igatahes jahendas selline sakslaste sund-väljasaatmine tunduvalt Poola ja Saksamaa suhteid, sh ka 1950.-80. aastate Poola ja Ida-Saksamaa omavahelisi suhteid, kelledest mõlemad olid ju sisuliselt N.Liidu “vasallriigid”, st paiknesid N.Liidu mõjusfääris siinpool Raudset eesriiet. Muuseas polnud Poola kuni 1980. aastate lõpuni kindel, et Stalini poolt talle lubatud ja antud lõunapoolne osa Preisimaast, Pommerimaa ja Sileesia kui varasemad sajandeid Saksamaa aladeks olnud territooriumid siiski Poolale jäävad. Teatav kindlus saabus alles siis, kui koos Saksamaa ühinemisega 1990. aastal sõlmiti spetsiaalne Saksa-Poola leping, mille kohaselt jääb 1945 paika pandud Oder-Neisse(Nysa) jõgede joont järgiv uus Poola-Saksa piir samasse paika ka edaspidi, st Saksamaa ei nõua neid maid enam Poolalt tagasi vastavalt 1975. aastal Helsingis allakirjutatud Euroopa Julgeolekukonverentsi lõppotsuses fikseeritud põhimõtetele. Juuresolev kaart pärineb Potsdami konverentsi töömaterjalidest ja sellel on näidatud Saksamaalt äravõetavad ja Poolale antavad alad koos seal 1939. aastal elanud sakslaste kokulugemisega.
