Valdo Praust: 3. septembril 1971 kirjutasid neli Teise maailmasõja võitjariiki alla Lääne-Berliini staatuse kokkuleppe.
Lääne-Berliin oli teema, mida peale Hruštšovi kukutamist Nõukogude Liidus kunagi ei lahatud ega valikult räägitud. See oli teema, mis oli ajalooõpikutes kirjas Nõukogude Liidule soodsal viisil, kuid see oli teema, millest mindi nii mööda, et seda kunagi ei arutatud.
Reaalsuses aga Lääne-Berliin ehk Nõukogude Liidu poolt jõuda peale surutud katse saada lahti liitlasvägedest Berliinis ja saavutada täiskontroll nende poolt okupeeritud Saksamaa üle nimega DDR või Saksa Demokraatlik Vabariik, oli maailma esimene reaalne võimalus, kus Nõukogude Liit oleks selle saavutamiseks nõus olnud kasutada tuumarelva.
John F Kennedy Lääne-Berliini tekkimise konflikti ajal, ehk Lääne-Berliini vägivaldse eraldamisel kogu muust maailmast füüsilise müüri ehitamisega, oli selgelt öelnud, et Ameerika Ühendriigid kasutavad tuumarelva juhul kui Nõukogude Liidu relvajõud hakkavad vallutama Lääne-Berliini sõjalistel meetoditel. See oli Hruštšovi avantüür. Hruštšov oli tuntud kui inimene, kelle jaoks polnud patt Lääs tuumarelvadega maatasa teha.
Hruštšov ebaedu Lääne-Berliiniga viis otseselt selleni, et alla 6 kuu olid Nõukogude armee ja tuumarelvad Kuubal ning sealt algas teine reaalne väljavaade lõpetada selle maailma eksistents Kuuba kriisist tulenevast tuumasõjas, kuna Kariibimere vetesse mitte mõeldud diiselallveelaev, millel pardal olid tuumalõhkepeaga torpeedod kogu laevastiku või lennukikandja uputamiseks, viis olukorrani kus torpeedo laskmine vaenlase pihta ei toimunud ainult ühe vastutava isiku teadliku vastuseisu tõttu ning sellest sai maailm teada alles aastal 2000.
Lääne-Berliin on äärmiselt oluline sündmus kogu inimkonna ajaloos. Selle statuudi reguleerimine rahvusvahelise lepinguga on samaoluline sündmus, kui selle konflikti sünd, sest see konserveeris probleemi selliselt, mis võimaldas edasi elada väiksema tuumarelva kasutamise konflikti tõenäosusega.
Valdo Praust:
Täna 50 aastat tagasi, 3. septembril 1971, kirjutasid neli Teise maailmasõja võitjariiki – USA, Inglismaa, Prantsusmaa ja N.Liit alla Lääne-Berliini staatust fikseerivale neljapoolsele kokkuleppele. See fikseeris, et de jure pole Lääne-Berliin Lääne-Saksamaa osa, aga Lääne-Saksamaa esindab teda enamikus rahvusvahelises suhtluses. Samuti fikseeris see leping piiriületuse ja läbikäimise nii Ida- ja Lääne-Berliini vahel kui ka Lääne-Saksamaa ja Lääne-Berliini vahel. Leping kirjutati alla, et hoida tulevikus ära kümme aastat varem eskaleerunud Berliini kriisi. Samuti oli vajalik Lääne-Berliini staatus reguleerida mõlema Saksamaa võtmiseks ÜROsse, mille liikmed nad senini polnud (aga selleks ka hiljem üsna pea lepingu sõlmimise järel said).
