Nõukogude okupatsiooni unustatud okserefleks.
Orlovi lossis, praeguses Eesti Ajaloomuuseumis, on teise Nõukogude okupatsiooniperioodi jooksul Eesti kunstniku poolt loodud pannoo, mis ülistab kogu seda kommunismi ja Lenini poolt ellu kutsutud riigipöörde järgse ajastut koos massimõrvade ja väikelaste koos vanematega kontsentratsioonilaagritesse saatmist laste ombudsmani poolt heakskiidetud kinnipidamisasutustesse aastal 1920. Aga see taies ei räägi sellest. See taies ülistab seda režiimi, ajastut ja üritab jätta muljet kui helgest perioodist ja inimsoo progressist maailmas. Võimalik, et see taies tekkis sinna tulenevalt Orlovi lossi funktsioonist nõukogude funktsionääridele. Tulenevalt, et seal pole Stalinit ega Hruštšovi kujutatud, tuleb eeldada, et see valmis Brežhnevi ajastul. See taies on meistriteos. See taies on osa meie kultuuripärandist. See taies omab kohta ja on tarvis tundma õppida, et mõista kuidas Eesti enda kultuuriinimesed võltsivad meie enda ajalugu ja teevad seda massidele söödavaks. See, muideks, kehtib ka sellel konkreetsel hetkel, arvestades kuidas Eesti teatritegelastel ei tekkinud hetkekski eetilisi süümepiini või eetilisi pidureid Johannes Barbarus-Vares lavastuse tegemisel ja esitamisel, jättes välja toomata mida ta tegi ning mis tagajärjed selle prosaisti tegevusel eestlastele olid. Seda taiest on tarvis kohustulikus korras kooliekskursioonide kaupa tuua lapsi vaatama, et nad saaksid aru, mida tähendab ühe ajastu kujutamine sellisena nagu ta tegelikult kunagi polnud mõeldud. Mul endal, isikuna, kes selle ajastu edukalt läbi elas omamata mingeid teadmisi, et on võimalik elu väljapool seda tsirkust, või mistahes arusaamise puudumine iseseisva omariikluse võimalikkusest, alati seda pannood nähes tekib kontrollimatu väljutamise refleks, kuid ma siiski olen suuteline ennast kontrollima ka aastakümneid hiljem.
Pilt on tehtud minu poolt 2012. aastal. Millises saalis pannoo täpselt asub, ei mäleta. Soovitan seda vaatama minna nagu kunstimuuseumisse, kuhu te lähete taiest nautima tundideks.
Meil on kohustus mäletada oma ajalugu nagu ta oli, sest ka praegu on väga palju isikuid, kes on nõus mineviku maailma värvidega, mida see eales ei omanud, ning nad seda teevad sihikindlalt ilma igasugusega süümepiinata.
