1946. aastal rajatud Vene julgeoleku salakalmistutest.
Eestis on teada NKVD poolt maha jäetud vähemalt 4000 märgistamata etnilise puhastuse ohvrit, mille matmiskohtade kaardistamisega ei tegeletud NKVD ja KGB poolt eesmärgitutult välistamaks mistahes võimaluse nende isikute jäänuste leidmiseks tulevikus. Tulenvalt 2022. aasta Ukrainas läbiviidava etteplaneeritud genotsiidi raames välja tulud Buča ja Kõivi regiooni muudes osades ohvrite ja nendega seotud sadismiga seotud teod on see tekitanud emotsioone piirides, kus inimesed toovad välja seoses Eestis toimunud samalaadsete inimsusevastaste tegudega.
Buča ha Kõivi regiooni enneolematus julmuses ja suuruses genotsiid pani paika varem teada olnud teadmised, kuid nende kontekst jäi kuni selle hetkeni mõistetamatuks ka isikutele, kes Venemaa ja Nõukogude Liiduga seotud sadismi ja etnilisi puhastuse temaatikaga on rohkem kokku puutunud.
Venemaa juhtkond varus aasta enne 24. veebruaril 2022 alustatud genotsiidisõda 45000 laibakotti ja kehtestas riikliku standardi ühishaudade kaevamiseks, mis sai ilmselge eesmärgistatud väljundi peale Kõivi regiooni enam kui ebainimliku sadismis ja piinamise läbi etniliselt puhastatud ukrainlase selgeks, et Vene armee, Venemaa juhtkond, ja Venemaa eriteenistused planeerisid tappa Ukraina armee liikmed ja peastaabi koosseisu, mille suuruseks sõjaväliselt ajal on 45000 isikut.
See, kuidas NKVD, selle järeltulija KGB, ja selle moodustis FSB süstemaatiliselt planeeris genotsiidi tagamaks selle edukaks läbiviimiseks kõikide tehniliste ja seadusandlikke kitsaskohtade elimineerimist, tõi see enneolematu ebainimlik julmus päevakorda Eestis toimunuid samasuguseid tegusid NKVD poolt. Mauri Kiudsoo tõi välja esmakordselt teemat puudutava postituse, mille me avaldame.
Mauri Kiudsoo:
Vene julgeolek mõrvatud metsavendade surnukehi sugulastele välja ei andnud ning nende matmispaiku ei avaldanud. Laipade peitmine ja oma inimsusvastaste kuritegude hoolikas varjamine oli tollastele julgeolekuorganitele tehtud ülesandeks NSV Liidu Siseministeeriumi Banditismivastase Võitluse Peavalitsuse ülema kindral-leitnant Aleksandr Leontjevi 1946. aasta 9. augusti ringkirjaga, mis sätestas: „Reeglina toimetatakse tapetud bandiitide laibad siseministeeriumi rajooni- või maakonnaosakonda fotografeerimiseks, äratundmiseks ja matmiseks nii, et laipade matmispaigad ei oleks bandiitide poolt leitavad. Eirata võib seda vaid juhtumil, kui laipade fotografeerimine ja äratundmine on elluviidav kohapeal ning matmisel järgitakse ranget konspiratsiooni.“
Eestis on siiani suurimaks avastatud salakalmistuks jäänud Reedopalo mets, mille asupaiga tuvastas nüüdne Sõjamuuseumi arheoloog Arnold Unt 2011. aastal.
Kapo AR 2012, lk. 28–32:
„2011. aastal teatati Kaitsepolitseiametile sõjahaua või salajase matmispaiga tunnustega kohast Võru vallas Võru linna piirist 1,6 km kaugusel Võru-Valga maantee ääres Reedopalu metsas. Sündmuskoht langes kokku kohalike elanike ja endiste metsavendade lähedaste ütlustega võimalikust Nõukogude okupatsioonivõimu ohvrite salahauast.
Kaitsepolitsei asus teateid kontrollima Nõukogude võimuorganite poolt tsiviilisikute tapmist käsitleva kriminaalmenetluse raames inimsusvastase süüteo ja tsiviilelanikkonna vastase ründe tunnustel. Augustis 2011 tegid kaitsepolitsei uurijad koos kaasatud ekspertidega sündmuskohal esimesed väljakaevamised, mis tõid märgistamata ühishauast päevavalgele kümne inimese luustikud tsiviilrõivaste jäänustega. Väljapuhastatud luustikud anti üle Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile (EKEI) meditsiinilise kriminalistika ekspertiisiks.
EKEI-s tehtud põhjalik ekspertiis tuvastas, et ühishauda maetud seitse meest (sealhulgas üks alaealine nooruk) ja kolm naist olid surnud vägivaldsesse surma vähemalt 40 aastat tagasi. Eksperdiuuringutega tuvastatud vigastused maalisid inimeste surmast ja surnukehade rüvetamisest jubeda pildi, mis ei lange kokku tüüpiliste lahingus saadud vigastustega. Ohvreid oli korduvalt tulistatud täpselt pähe ja rindu, teistes kehapiirkondades esines kuulihaavu oluliselt vähem. See viitab abitus seisundis, näiteks haavatud ohvri sihilikule tapmisele väikeselt vahemaalt valanguga või korduvate üksiklaskudega samast suunast. Peale selle oli inimesi tugevalt pekstud kõva tömbi piiratud jäiga kontaktpinnaga esemega pähe ja näkku. Tõenäoliselt olid tapetute näod surmajärgselt püssikabadega sisse pekstud, et raskendada nende äratundmist, kui kohalikud elanikud peaksid ühishaua avastama. Samuti on mitmel ohvril vaagnaluude murrud, mis võivad olla tekkinud raske tömbi eseme löögist või tugevast survest, näiteks autoga kehast ülesõitmisest…“
Kapo AR 2014, lk. 34–35:
„2012. aasta sügisel tõid kaitsepolitsei ametnikud koostöös ekspertidega Võrumaalt Võru-Valga maantee äärest Reedopalo metsast märgistamata haudadest välja veel viie isiku säilmed…Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis tehtud meditsiinilise kriminalistika ekspertiis tuvastas, et üksikhaudades olid 35–45aastased mehed ning ühishauas 17–19aastane noormees ja umbes 30aastane naine. Kõikidel surnukehadel olid laskevigastused peas ja rinnus, naisel lisaks paranemistunnusteta lõualuu- ja ninaluumurrud, mis viitavad inimese peksmisele enne tapmist“
Fotol on kujutatud välitöid ühel võimalikul Harjumaa salakalmistul (Forest Brothers 2021, p. 55).
