Täna, 6. juulil 1941, pidi algama Stalini Euroopa vallutamise operatsioon „GROM“
Me toome ära Valdo Praust postituse 6. juulist 1941 eesmärgiga säilitada antud postitus ja selle sõnum, levitades seda võimalikult laiale lugejaskonnale. Me toome ära postituse ilma viiteta originaalile, kuna selle postituse sõnumi levimisest tingituna võib Valdo Praust postitus saada rünnaku alla ning seda võidakse eemaldada selle tulemusena.
Me soovitame lugeda ka meie artiklit Stalini 5. mai 1941 aasta kõne kohta, kus ta esmakordselt ütles välja, et Punaarmee peab valmistuma Euroopa vallutamise sõjaks.
Tuleb selgelt mõista, et Putini poolt 1. juulil 2021 allkirjastatud määrus, mis toob kaasa kõikidele kriminaalmenetluse, kes avalikult võrdsustavad Nõukogude Liidus osalust natsi Saksamaaga Teise Maailmasõja algatamises, langeb suurepäraselt kokku 6. juuli 1941 aastapäevaga. Samuti oli Nõukogude Liidul varakult välja mõeldud tulevaste Euroopa sotsialistlike vabariikide lipud.
Valdo Praust:
Täna 80 aastat tagasi, 6. juulil 1941, pidi N.Liit algsete plaanide kohaselt pärast kaht aastakümmet ettevalmistust ründama kõikide jõududega Saksamaad, et käivitada kolmas maailmarevolutsiooni katse (loe – vallutada suur osa Euroopast). Neil plaanidel polnud võimalust realiseeruda – Saksamaa nägi need plaanid aasta tagasi läbi ja võttis oma taktikaks teha nende nurjamiseks ennetav suurrünnak N.Liidu vastu, mis realiseeruski 22. juunil 1941. Saksamaa ennetav rünnak oli niivõrd võimas, et N.Liidu algsetest ründeplaanidest ei realiseerunud mitte midagi ja hiljem see N.Liidu ametlikes ajalookirjeldustes unustati. Üksnes N.Liidu vägede ja majanduse ümberkorralduste järgi (kus väed rindele teel olid, milliseid ümberkorraldusi juhtimises tehti) saab oletada, et võimalik ründepäev oli 6. juuli, mil kõik ettevalmistused näisid olevat plaanitud olema lõpetatud. Aga nagu selliste asjadega ikka, jäeti viimase minutini võimalus seda kuupäeva ja kellaaega muuta. Teades N.Liidu taktikat, oli vast plaanis lavastada “sakslaste” (oma diversiooniüksuste) rünnak Punaarmee pihta, mis oleks siis pandud suure propagandakella külge ja sellele oleks järgnenud massiivne Punaarmee (vastu)rünnak koos retoorikaga “inimvihkajalikest fašistidest”, “Euroopa päästjast” jms. Ehk kõik see, mille N.Liit lasi käiku 1944, kui Punaarmee tõesti lõpuks massiga Euroopa poole rühkima pääses. Tahaksin väga loota, et kunagi tulevad Venemaal võimule inimesed, kes arhiivisügavustest mõned 6. juuli rünnakut tõestavad dokumendid ka välja toovad. Ei tahaks väga uskuda, et neid ei olnudki, st et “suur plaan” oli üksnes Stalini peas. Olukorras, kus Saksamaa tegi ennetava rünnaku kaks nädalat varem, nägi täna 80 aastat tagasi ehk 6. juulil 1941 olukord rindel muidugi hoopis teistsugune välja – Saksa väed olid hõivanud Leedu, enamiku Lätist (sh Riia), forsseerinud Dnepri ja valmistusid tungima Eestisse ja ära võtma Smolenskit ja Pihkvat. Samas sai ka sakslaste rünnakuga alanud sõjas üksjagu retoorikat üle võtta varem ettevalmistatud”olematult” sõjalt, mis pidi algama N.Liidu rünnakuga. N.Liidu ründesõja jaoks olid valmis kirjutatud juba sõja tunnuslugu “Püha sõda” (Cвященная война), ja valmis trükitud tuntud plakat ” Родина-мать зовeт” (pildil), mis kannatasid ka muutnud kontsepotsiooniga sõjas ilma muutusteta üle võtta. Samas on selge, et kui sõda oleks alanud täna 80 aastat tagasi N.Liidu hiigelpealetungiga Saksamaa vastu, poleks see saanud nimeks “suur isamaasõda”, vaid midagi muud. “Suure isamaasõja” nimetuse igatahes mõtlesid bolševikud välja ilmselgelt sakslaste pealetungi järel ja see leidis esmakordselt kasutust Stalini märgilises raadiokõnes 3. juulil 1941. Mis oleks maailmas teisiti läinud, kui Nõukogude-Saksa sõda poleks mitte alanud Saksamaa ennetava pealretungiga, vaid Punaarmee hiigelpealetungiga täna 80 aastat tagasi? Oletatavalt oleks Stalin saanud sõjas kätte palju suurema tüki Euroopast kui ta 1944-45 sai. Talle soodsate tingimuste korral (lendliisi ja maailma meelestatuse oskslik ärakasutamine) oleks võinud juhtuda, et nõukogude võim (sh bolševistlik terror) oleks kehtestatud koguni valdavas enamikus Mandri-Euroopas kuni Hispaanini välja – Dolores Ibarruri oli Stalinil igatahes juba ette valmistatud, et hakata Hispaania NSV juhiks. Ka Itaalias ja Kreekas olid kommunistlikud sissisalgad juba “maailmarevolutsiooniks” ette valmistatud. Tuletagem meelde näiteks Mussolini arreteerimist ja jalgupidi ülespoomist ühe sellise kommunistide salga poolt kevadel 1945 ning Kreeka ohvriterohket ja verist kodusõda aastail läänemeelsete ja kommunistide vahel 1945-48. Kardetavasti oleks ka nendes riikides Stalini suurrünnaku korral kehtestatud nõukogude võim koos kommunistliku terroriga. Muidugi oleks jäänud ka võimalus, et üle Mandri Euroopa laiutanud kommunistlik impeerium oleks mingi ootamatu välise mõjuri või sisemise vastuolu tõttu kokku varisenud, aga see oleks olnud vaid võimalus. Minule igatahes tundub, et Euroopa oleks Stalini suurrünnaku realiseerumise korral täna 80 aastat tagasi saanud palju halvemaks paigaks, kui ta tegelikult sai. Vägagi võimalik, et enamik Mandri-Euroopast oleks saanud tunda sellist pikka bolševistlikku okupatsiooni, nagu saime tunda meie siin Eestis enam kui neli aastakümmet.
