Valdo Praust: 2. augustil 1941 mõrvasid Läti hävituspataljoni taganevad bolševikud Aidu lähistel Tapiku soo kõrval Udukülas 17 kohalikku relvitut meest. (28 inimest kokku)
Tulenevalt 1941. Eesti suvesõja 80. aastapäevast, me toome ära Valdo Praust postituse saksa vägede poolt kotti võetud Punaarmee ja Läti hävituspataljoni üksuste inimsusevastastest tegudest, mis on eraldi episood Suvesõjast. Kautla lahingu toimumine ja sellele järgnenud NKVD kättemaks koos etnilise puhastamisega toimus eraldiseisvana sündmusena, kuid käekiri, kuidas tegutsesid NKVD ja Punaarmeega seotud Läti hävituspataljoni lahinguüksused, on äravahetamiseni sarnased ja sadistlikud.
Mõistmaks 2. augusti 1941 Tapiku soo lähistel toimunut etnilist puhastust, on vaja alustada kaugemalt, sellest, kuidas tekkisid eeldused selleks, ning millised detailid ja mis asjaoludel taganev Punaarmee teadis nii täpselt teostada tapatalguid.
Tulenevalt 1939 aasta septembris vägivallaga peale surutud Baaside lepingut, 60 päeva pärast alanud Nõukogude Liidu rünnakust Soome vastu, olid paljud Eesti mehed läinud Soome võitlema Nõukogude Liidu ja Punaarmee vastu. Lähtuvalt märkimisväärsest eestlaste arvust Soomes, ning Eesti okupatsioonist Nõukogude Liidu poolt, oli Soome jaoks oluline tagada raadioedastust ka Eestimaa elanikele. 22. juunil 1941, kui Saksa armee oli ennetava löögiga neutraliseerinud Stalini Euroopa ründesõjaga vallutamise plaani nimega „GROM“, tekkis Nõukogude okupatsiooni all olevatel riikidel uued perspektiivid võitluses Punaarmee ja NKVD repressioonimasina vastu. Soome raadio oli kuulutanud peatset Eesti vabastamist. Lisaks sellele olid värskelt meeles ja teravalt üleval mälestused 8 päeva enne seda toimunud 14. juuni 1941 juuniküüditamise eestlaste etniline puhastamine.
Koheselt peale Soome raadio mõjutusi Eesti peatsest vabastamisest peale tuleva Saksa armee poolt otsustasid Vaimastvere kaitseliitlased jõud kokku panna, kus Paduvere küla Matsitõnu peremehe Juhan Poomi ja seal elanud eruleitnant Peeter Kassi eestvedamisel tuli kokku üle kahekümne mehe. Selle tulemusena hõivati 3. juuli 1941 õhtul lahinguta Vaimastvere vallamaja ning heisati seal sinimustvalge lipp. Hõivamise käigus vangistati kõik vallamajas olnud kommunistid, hiljem lasti nad minema. Vaimastvere oli üks esimestest kohtadest, kus kukutati Nõukogude okupatsioonivõim. Edukale Vaimastvere vallamaja vabastamisele osales Vaimastvere metsamehed veel ka Mõra vabastamises, aidates sellega Laiuse mehi.
23. jaanuari 1942 „Sakala“ number Tapiku soo massimõrvade artiklis toob välja väga olulise detaili:
„Metsameeste juhiks oli end. Jõgeva Ühispanga direktor ja Riigikogu liige Karl Roomet, kelle isatalu asus Tirma külas. Pääle punaste võimuletulekut (Vägivaldne sõjaväeline 21. juuni 1940 riigikorra kukutamine. Märkus: SA VALDEF) asus ta elama oma endisesse kodukohta. Temal õnnestus hankida ligi paarkümmend endise kaitseliidu püssi ja vähesel hulgal ka padruneid. Püssidega osaliselt varustatud tõusis metsameeste löögivõime. Sellega pidid arvestama ka kommunistid. Kui 14. juunil teostus küüditamine üle maa, siis ei julgenud kommunistid tulla Tirma ja Endla küladesse küüditamisele määratud perekondi ära viima, kuna nad teadsid, et metsamehed on Vaimastvere mõisa rabas maantee ääres valvel ja võtavad säält läbisõitvad autod otsekohe tule alla.“
Mehed hakkasid piirkonnas metsa minema juba enne külviperioodi- aprilli lõpus. Meeste olemine kodudes muutus ohtlikuks. Pidev hirm saada represseeritud Nõukogude okupatsioonivõimu poolt ja 10 kuud elamist vägivaldsest sõjalisest riigipöördest liitis mehi tegutsema selle vastu. Ainuüksi fakt endine Jõgeva Ühispanga direktor ja Riigikogu liige Karl Roomet salaja ladustas enda juures relvi ja natukene laskemoona oli tollal hulljulge samm, sest kaugel 1939 aasta septembris, kui Baaside leping vägivallaga suruti peale, ei suutnud öelda milliseks kujuneb tulevik ning relvade ja laskemoona avastamise puhul oodanuks isikut mahalaskmine.
6. juulil 1941, kolm päeva hiljem, Nõukogude okupatsioonivõim tõukas Vaimastvere vallamajalt Eesti Vabariigi lipu maha.
7. juulil 1941 jõuavad Saksa väeüksused Eestisse, tulles üle Lihula piiripunktist.
10. juulist 1941 alates hoiavad punaväed enda all Tartu põhjaosa, Emajõe vasakkallast, jättes Tartu lõunaosa saksa vägedele.
22. juulil 1941 jätavad Punaarmee maha purustatud ja mahapõletatud Põltsamaa.
24. juulil 1941 Jõgevast läbinud saksa väed jõuavad Mustvee lähistel Peipsi järve äärde, lõunasse jäävad Punaarmee üksused on langenud kotti. Saksa armee poolt purustatud Punaarmee üksused Laiuse juures, mis jääb Jõgevast itta, taanduvad loodesse, Rohe külla, mis jääb Vaimastverest mõned kilomeetrid itta. Punaarmee, Läti hävituspataljoni üksused ja Uduküla kommunistid on ümberpiiratud.
Kuna Punaarmeelased ja Läti hävituspataljoni lahinguüksused teadsid väga täpselt keda nad tulid likvideerima, on sündmuse tunnistajad tuletanud, et vallamaja hõivamise käigus vangistatud, kuid hiljem vabaks lastud kommunistid, olid need, kes määrasid surma tulevikus hukatavate isikud – kättemaksuks riigivõimu taastamise eest. Kommunistide poolt koostatud mahalastavate nimekirja olemasolu tõendab ka see, et lasti maha või piinati või pandi põlema ainult need isikud ja talud, kes olid nimekirjas. Tulenevalt, et Punaarmee ja Läti hävituspataljoni üksused polnud kohalikud, pidid kaasas olnud Uduküla kommunistid olema piirkonna kohalikud ja tundma väga hästi kohalikke olusid ja kohalikke. Nemad teadsidki peast kommunistide poolt mahalaskmiseks määratud inimeste nimesid ehk nimekirja, mis koostati peale 3. juuli 1941 Vaimastvere vallamajas riigivõimu taastamist.
23. jaanuari 1942 „Sakala“ Tapiku soo massimõrvade artiklis:
„Metsameeste seisukord muutus raskemaks pääle seda, kui Laiusel puruks löödud punaväe riismed tõmbusid Vaimastvere Rohe külla Punastel oli tõhus abi nüüd kohe käepärast. Paar päeva pääle venelaste Rohe külla asumist sõitsid kommunistid Tartust kolmel autol metsameeste haarangule. Nende hulgas oli ka kohalikke kommuniste. Vaimastvere mõisa raba vahel võtsid metsamehed auto tule Algas vastastikune tulistamine. Pea kohe aga märkasid metsamehed, et selja tagant läheneb üle raba tihe punaväe ahelik. Kuna ähvardas sissepiiramine, tõmbusid metsamehed kiiresti tagasi. Metsamehed selles lahingus ei kaotanud ühtki meest. Pääle metsameeste tagasitõmbumist oli punastel pääs Tirma ja Endla küladesse vaba.
Pääle metsameeste tagasitõmbumist oli punastel pääs Tirma ja Endla küladesse vaba. Endla külas nad lasksid maha kauaaegse Vaimastvere vallavanema Aleksander Manguse, umbes 55-aastase mehe. Kui punased jõudsid kohale, viis ta parajasti oma raadioaparaati metsa. Temale avati tuli ning ta suri paaritunnilise piinlemise järgi. Tema talu aga rüüstati põhjalikult.“
On tõenäoline, et 1942. „Sakala“ artiklis märgitud tulevahetus Vaimastvere mõisa raba vahel oli teostatud relvadega, mida ladustas Karl Roomet. On ka võimalik, et laskemoona vähesuse tõttu nad olid kas otsakorral või nad väga hoidsid seda erakorralisteks juhtumisteks, milleks oligi Punaarmeelaste saabumine etniliseks puhastuseks. Fakt, et neid lisaks piirati Punaarmee koosseisu poolt inimahelikuga, viitab juba suurema haarangu läbiviimisele ja külgedelt põgenemisteede äralõikamise taktika kasutamisele.
Esimesele süstemaatilisele etnilisele hävitamisele viitab fakt, et Punaarmee ja Uduküla kommunistid läksid Vaimastvere vallavanema Aleksander Manguse tallu ning hakkasid likvideerima mistahes isikut, keda märgati metsa pakku minemas. Pikaajalise Vaimastvere vallavanema Aleksander Manguse etniline puhastus tulenes Uduküla kommunistide kättemaksust Eesti Vabariigi riigivõimu taastamise eest ning selle sündmuse mitte teatamisest Nõukogude Liidu okupatsioonivõimudele.
Jääb lahtiseks, miks järgnevatel päevadel hakkasid sihipärased massmõrvad läbi viima Punaarmee ratsaüksused, mitte mehhaniseeritud kastiautoga, kuid see võib viidata teatud mobiilsuse säilimise soovile põgenemiskatse korral jõudmaks järele isikule maastikul, mis pole veokile mõeldud. Antud eeldus on siiski spekulatsioon ning seda tuleks täiendavate asitõendite ilmumiseni ka nii lugeda. Lisaks viitavad tunnistajate meenutused asjaolule, et Vaimastvere metsamehed peitsid relvi ja laskemoona kuskile kaugele nii, et neid oleks võimalik kätte saada kriitilisel hetkel ehk nad olid enamust ajast relvitud. On ka võimalik, et laskemoon sai otsa 27. juulil 1941.
27. juulil 1941. ilmuvad ratsa Punaväelased Vainule Karl Roometi* kodutallu viis punaväelasest ratsanikku. seoti Roomet kinni ja pandi köie otsas hobuste järele. “Kui ratsanikud Toominga talu maadele jõudsid, hakanud koerad hobuste peale haukuma ja nood panid jooksma. Varsti lohises Roomet köie otsas. Lõpuks lasti endine riigikogulane Vaimastvere lähedal Aru-Nõmme kruusaaugus maha.“
* (Jõgeva Ühispanga direktor, Riigikogu liige, 1939 aasta septembris ladustas enda juures Kaitseliidu relvi ja laskemoona)
„27. juulil 1941 venelased süütasid minu naabri Jürgeni Pikatoa talu hooned. Tulelõõmas seisid korraga elumaja, ait, laut ja teised talu kõrvalhooned. Süüdatud oli ka koplis asuvad kaks suurt heinaküüni, kuhu oli veetud ristikheinu. Laudas jäi tulle 3-aastane härg ja sigalas kaks 10-puudast siga ja põrsaid. Kaugemal põlesid Aruhansu talu hooned. Talu perenaine, kes oli läinud põlevast sealaudast sigu välja laskma, leiti õuealal kartulivagude vahelt surnuna. Kas lasksid venelased tema maha või tabas teda juhuslik püssikuul, selle kohta ei ole selgust. Aruhansu peretütar ajas samal ajal ägeda püssitule all karja karjamaale. Tütarlaps ise pääses eluga, kuid üks lehm sai tihedalt vinguvate kuulide läbi surma.“
Punaarmee ja Läti hävituspataljoni lahinguüksuse ilmumine koos Uduküla kommunistide juhendamise abil õige isiku kodutallu õiges külas viitab selgelt, et isegi kui Nõukogude Liidu okupatsiooniväed ei teadnud Karl Roometi tulirelvade ladustamisest enne, siis peale 3. juuli 1941 lahinguta Vaimastvere vallamaja riigivõimu taastamist oli tema roll ja tähtsust metsameeste üksuse kujunemisel kommunistidele selge, millest tulenevalt ta pandi kõrgeima prioriteediga hukatavate isikute nimekirja. Seda näitab ka asjaolu, et seda tehti sadistlikult. Ratsa Tirma külla Aruhansu tallu tulnud Punaarmeelased kindlasti ei kavatsenud süüalusele pakkuda küüti hukkamiskohani. Arvestades, et Punaarmee tegevuse tulemusena 1941. aastal, ja Nõukogude Liidu teise okupatsiooniperioodi kestel, lakkas Tirma küla olemast, millest tänapäeva Eesti haldusjaotuses on säilinud ainult Tirma-Endla küla maanteelõigu nimena, on täiesti ilmne, et Karl Roomet seoti kinni ja lohistati Tirma külast kuni Vaimastvere kruusaaugus mahalaskmiseni mitme kilomeetri vältel muutmaks isiku surma äärmiselt alandavaks sündmuseks.
Lisaks viisile, kuidas Endal ja Tirma küla talud paiknesid koos põllumaa ja metsaga, viitab eestlaste muinasaja elamise viisile, kus elati suurtel territooriumitel eraldiseisvates taludes, mis pidi olema isemajandavad, ning küla või piirkonna külla kuuluvate talude piiritlus tekkis aja jooksul hiljem, sest kogu 1942. aasta „Sakala“ artikli ülesehitus on selline, et kas isik teab mis talu kus asus või siis eeldati et isik teab kus asus üks või teine talu asus või suutis lugeja suhestuda küla nime ja majapidamise asukoha täpsustava talunime järgi, sest see oli tollal väga selge määratlus tavapärasele lugejale.
Peale Karl Roomet surma Tirma küla Aru-hansu talust ning seal olnud metsa läinud metsamehed liikusid lõunasse, Uduküla poole. Põhjus, miks nad valgusid metsa ning ei avaldanud vastupanu, tuleneb selgelt tulirelvade puudusest, mille põhjuseks võib olla ka laskemoona lõppemine.
1. augustil 1941 Jaagu talu põllult võeti kinni 69aastane peremees Juhan Ein. Mees viidi punaste staapi (Vaimastverre. Märkus SA VALDEF) ja lasti maha. Sama tehti ka tema abikaasa Alidega.
Samal päeval oma kodupõllul tapeti ka Tirma küla elanikud Leena ja Ernst Jürgenson Aru-Hansult.
1. augustil 1941, võeti Vaino talus kinni üliõpilased Karl-Friedrich Taras ja Erik Roomet. Noormehed viidi rappa mahalaskmisele, kus Roomet hetk enne selja tagant lastud valangut jooksma hakkas. Õnneks komistas ta kohe kännu otsa ja kukkus kõhuli, nii et kuulid lendasid temast üle. Taras suri kohapeal. Aega, mil venelased püssi laadisid, kasutas Roomet püsti tõusmiseks ja põgenemiseks, sest koduraba tundis ta hästi. Tema pääses kindlast surmast.
„1. augustil 1941 hommikul peatus suurem osa metsa valgunud Tirma küla mehi Udukiilas August Tiksi Kivirehe ia Jüri Albi Tuti talus. Mehed olid veetnud sääl juba ka eelmise päeva ja öö ning loonud sidemed Kurista Kõpu külas asuvate sakslaste a. Viimased olid lubanud hommikul ilmuda Udukülla. Enne seda tuli aga kohale suurem salkkond punaväelasi ja vangistasid kõik metsamehed, kes oli kogunenud Kivirahele ja Tutile õnnestus põgeneda vaid Endla küla mehel Evald Hermanil. Ta viibis Ants Hermaniga parajasti, kui venelased kohale ilmusid, Kivirehe kuuris, kuhu oli mahutatud ropsitud linu. Kuna oli ette näha, et venelased otsivad kuuri põhjalikult läbi, siis ei olnud mõtet linade alla varju pugeda. Seepärast otsustasid mehed lüüa kuuriukse äkki lahti ja põgeneda metsa poole. Niimoodi nad tegidki. Põgenemine õnnestus Evald Hermanil venelaste ägeda tule all, kuna Ants Herman sai jalast raskesti haavata ja venelased tapsid tema kraavikaldal. Vangistatud meestest lasksid venelased vabaks Aleks. Jürgeni, Martin Mõtte ja Aug. Antoni. Teised vangistatud metsamehed viisid nad lähedal asuvasse metsa väikesele lagendikule ning lasksid sääl maha. Tirma küla meestest tapeti: Karl Roometi vend Johan Roomet Vaino talust, nende onupoeg Hugo Roomet, samuti Vaino talust, Karl Staaras Matsilt, Aleks. Anton Kroonult, Joh. Limberg Otsalt, Joh. Hein Jaagult, Villem Viin Peedilt, Ernst Jürgenson Aruhansult, Joh. Jürgen Pikatoalt, Hendrik Soolepp Hendrikult, 13-aastane Robert Rähn ja viimase onu. Endla külast lasti maha Jaani talu peremehe V. Reismani poeg ja Vaimastvere valla Paduvere külast Johan Poom Matsimaardilt. Maha lasti ka Uduküla Kivirehe peremees August Tiks, kelle talust suurem osa metsamehi kinni võeti. Mahalastud Tirma küla peremeestel põletasid venelased talud maha Pikatoa Joh. Jürgenil ja Aruhansu Ernst Jürgensoni!. Viimasel lasti maha, nagu varem tähendasin, naine, kui see läks põlevast hoonest sigu päästma. Mahalastud Jaagu talu peremehel Joh. Heinal tapsid punased isa ja ema Endla küla Toominga talu karjamaal. Arvatakse, et punaväelastele juhatasid kätte metsameeste peidupaiga Udukülas kohalikud punased. Kohalikud elanikud kõnelevad, et kohale ilmunud punasõdurite hulgas olnud ka kolm kohalikku kommunisti, kaks naist ja üks mees, kes kõik kandnud punasõdurite vormi. See paistab olevat seda tõenäolisem, et punasõdurid vangistasid ilma ülekuulamiseta vangistatud meestest kolm meest, kuna teised viisid mahalaskmisele. Kolme päeva kestel surusid sakslased venelased kokku Mustassaare metsa Tapiku asunduse alla ja likvideerisid nende väeosad. Venelased kaotasid sääl vähemalt kaks diviisi. Sõjasaak oli määratu: palju suurtükke ja tanke, moonavoore ja muud varustust, üle tuhande hobuse ning palju muud.“
Tirma küla taludes olevatele Vaimastvere metsameestele sai saatuslikuks valve puudumine läheneva ohu teavituseks isegi siis, kui neil polnud enam laskemoona ning relvad olid kaugele ära peidetud. Fakt, et nad ootasid kontakti saanud saksa vägedega, on pigem 1942. aasta vaimuga kaasa minemise fraas, mitte aga reaalsus. Sakslased ei olnud kohalikud, mistõttu ka hästi saksa keelt valdavate eestlastega kontakti loomisel lühikese ajaga ei taga ei nende poolt kokkuleppe järgimist või teadmist, kus üks või teine küla selles piirkonnas asub.
5. augutiks olid kotti võetud Punaarmeelased alistunud. Mis sai Tirma-, Endla- ja Uduküla etnilist puhastust läbiviinud Punaarmeelastest, Läti hävituspataljoni üksustest ja Uduküla kommunistidest, pole teada.
„Kolme päeva kestel surusid sakslased venelased kokku Mustassaare metsa Tapiku asunduse alla ja likvideerisid nende väeosad. Venelased kaotasid sääl vähemalt kaks diviisi. Kui ma lahingu lõppedes läksin Kalanalt tagasi oma kodukülla oli teeäär ja kogu Mustassaare mets täis surnuid ja haavatuid. Surmasaanud punaväelaste vahel lebas hobuste korjuseid. 14-nest Tirma küla peremehest oli tapetud 9. Mitmes talus, nii Jaagul, Aruhansul ja Vainol oli mitu tapetut.“
26. juulist – 2. augustini 1941 toimud Punaarmee, Läti hävituspataljoni ja Uduküla kommunistide plaanitud etniliste puhastuste raames hukkusid:
1. Aleksander Manguse, Vaimastvere vallavanem, Endla küla 27.07.1941.
2. Karl Roometi, Jõgeva Ühispanga direktor, Riigikogu liige, Tirma küla, 27. juulil 1941 .
3. Karl Roometi abikaasa (nimi teadmata) Tirma küla, 27. juulil 1941 .
4. Jürgen Pikatoa talu, Tirma küla, 27.07.1941.
5. Ernst Jürgenson, Aruhansu, Tirma küla, 1. august 1941
6. Leena Jürgenson Aruhnansu, Tirma küla, 1. august 1941. Aruhansu peretütar pääseb eluga.
7. Juhan Ein, Jaagu talu, 1. august 1941.
8. Alide Ein, Jaagu talu, 1. august 1941.
9. Karl-Friedrich Taras, Vaino talu, 1. august 1941.
10. Ants Herman, talu ja küla teadmata, 2. august 1941.
11. Johan Roomet, Vaino talu, Tirma küla, 2. august 1941.
12. Hugo Roomet, Vaino talu, Tirma küla, 2. august 1941.
13. Karl Roometi vend, Aruhansu, Tirma küla, 2. august 1941.
14. Karl Staaras, Matsi talu, Tirma küla, 2. august 1941.
15. Aleks. Anton, Kroonu talu, Trima küla, 2. august 1941.
16, Joh. Limberg, Otsa talu, Trima küla, 2. august 1941.
17. Joh. Hein, Jaagu talu, Tirma küla, 2. august 1941.
18. Villem Viin, Peedilt, Tirma küla, 2. august 1941.
19. Ernst Jürgenson, Aruhansult, Tirma küla, 2. august 1941.
20. Joh. Jürgen, Pikatoalt, Tirma küla, 2. august 1941.
21. Hendrik Soolepp, Hendrikult, Tirma küla, 2. august 1941.
22. Robert Rähn, 13-aastane, Tirma küla, 2. august 1941.
23. Robert Rähni onu, Tirma küla, 2. august 1941.
24. V. Reisman, Jaani talu peremehe poeg, Endla küla, 2. august 1941.
25. Johan Poom, Matsimaardilt, Vaimastvere valla Paduvere külas, 2. august 1941.
26. August Tiks, Kivirehe peremees, Uduküla, 2. august 1941.
27. Joh. Hein isa, Toominga talu, Endla küla, 27. juuli 1941.
28, Joh. Hein ema, Toominga talu, Endla küla, 27. juuli 1941.
Lisaks Endla, Tirma, Uduküla taludest põletasid punaarmeelased maha suurema osa Tapiku asunduse taludest ning suurem osa Toivere asunduse taludest.
Valdo Praust:
„Täna 80 aastat tagasi, 2. augustil 1941, mõrvasid taganevad bolševikud Aidu lähistel Tapiku soo kõrval Udukülas 17 kohalikku relvitut meest. Tõenäoliselt valasid nad niiviisi välja oma viha kohalike elanike peale selle eest, et sakslased nad ümber piirasid ja neil ei õnnestunud põhja suunas omade juurde läbi murda. Uduküla massimõrva ohvritele on 2012. aastal Paduveres püstitatud mälestuskivi. Fotol – Uduküla (Udu) 1930. aastate topokaardilt.“
Täiendavat diskussiooni Tapiku soo massimõrva kohta saab lugeda Facebook grupis “Eesti ajalugu” – https://www.facebook.com/groups/2223153108008095/posts/3083985338591530/
Allikad:
1. https://www.facebook.com/valdo.praust/posts/4606128862733260
2. https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=sakalaew19420123.2.17
3. https://maaleht.delfi.ee/artikkel/56433998/vaimastvere-suvesoda-loppes-17-mehe-surmaga
3. https://www.facebook.com/groups/2223153108008095/posts/3083985338591530/
