22. augustil 1941 jõudsid Saksa väed Leningradi alla.
II MS Leningradi piiramine, nagu Venemaa, Nõukogude ajalookäsitlus ja üldine maailma üldsuskond on omaks võtnud ja kommunikeeritakse, on põhimõttelised lihtne kontseptsioon – natsi Saksamaa väed piirasid sisse linna, millest polnud enam väljapääsu, ning inimesed pidid surema nälga ja piirduma mittesöödavate asjade söömisega või kannibalismiga, et sellest õudusest välja tulla mingil viisil. Mis on aga omane kogu Nõukogude Liidu II MS episoodide puhul on see, et selles puudus mistahes katse või kavatsus evakueerida elanikke ning elanikud kui sellised pole isegi teemaks sõjajärgsetes memuaarides. Leningradi piiramise puhul on Venemaa keelanud selle arutamise detailides. Venemaa erameedia kanali „Dožd“ kaotas oma vabaleviku võimaluse peale Putini isiklikku raevu, kui nad Leningradi aastapäevaks teostasid küsitluse selle üle, kas oleks pidanud linna loovutama Saksa armeele selle asemel et lasta surra 1,5 miljonil tsiviilisikul. Putini ja tema poolt kureeritava FSB tiiva klaperjahi tulemusena kadus meediakanal „Dožd“ vabalevist ning tema rahastus muutus sedavõrd drastiliselt, et ta sellest ei taastunud. Heroilised jutud veokitega linna varude toomisest üle jäätunud Ladoga järve ja inimestele 70g leivaviilu koos saepuruga päevase toidunormiks jagamine on selline kontseptsioon, mida on Venemaa ametlik valitsus nõus rääkima, kuid mitte kunagi minema detailidesse miks nii palju tsiviilisikuid suri.
Kõige võikam on aga asjaolu, et mitte keegi ei evakueerinud Leningradi piires olnud tööstusettevõtteid. Lausa vastupidi – Leningradi tööstusettevõtetes käis kogu töö edasi, mis tähendas seda, et neile tarniti pidevalt toorainet oma töö teostamiseks. Leningradi Lääne väljapääs oli alati täiesti avatud ning seda mitte keegi ei suutnud blokeerida. Samuti ei ole võimelised Venemaa valitsejad rääkima, miks Leningradis blokaadi ajal NKVD ametnike memuaaridest kostub välja tõik, kus nad raporteerivad kolmest söögikorrast päevas ja lõunaks kolmekäigulise lõunasöögi tarbimisest, kusjuures magustoiduks oli NKVD ametnik veel dilemma ees, mida täpselt valida. Kogu Leningradi blokaadi ajal töötasid kõik Leningradi kondiitriettevõtted ja valmistasid mitte ainult maiuseid, vaid ka torte ja muid kõrgema kvaliteediga maiuseid kui samal ajal pidid linna jäetud linnaelanikud kas toituma 70g leivst koos saepuruga, sööma koduloomi või inimesi, kusjuures on olemas dokumenteerituid episoode, kus inimesed kraapisid maha tapeete et süüa tapeediliimis kasutatud tärklist mingigi toiteväärtuse saamiseks, kuna see oli tapeediliimi kandev komponent.
Leningradi blokaad on ka see põhjus, miks me teame kindral Andrei Vlasovist ning miks Punaarmee teine löögiarme lõpetas oma eksistentsi esimest korda.
Kõike, mida me peaksime teadma Leningradi blokaadist, on meile jäetud rääkimata, ning see, mis soodustab Nõukogude Liitu, Nõukogude okupatsiooni ja Venemaa praegust poliitilist konjunktuuri on see kandev tõde, mida Lääs ja demokraatlikud ühiskonnad edasi kannavad ja edasi räägivad, sest see on lihtne, hoomatav ning nad ei pea ümber kirjutama oma enda ajalugu või selle põhitõdesid.
Selleks, et teha ots lahti, me toome ära Valdo Praust postituse saksa vägede jõudmisest Leningradi alla, mis on varem kui me seni teadsime olevat toimunut, kusjuures see tegevus toimus enne kui Saksa väed suutsid võtta Tallinna, kus 28 augustiks olid Punaarmee ja Balti Laevastiku alused Tallinnast põgenenud.
Valdo Praust:
Täna 80 aastat tagasi, 22. augustil 1941, jõudsid Saksa väed Leningradi – varasema Venemaa Keisririigi pealinna Peterburi – lähistele. Veel nad linna ringi ei piiranud, aga kaks nädalat hiljem, 8., septembril 1941, see siiski juhtus – Soome väed olid jõudnud linna lähistele põhja poolt, Saksa väed lõikasid aga maismaaühenduse muude aladega läbi lõunast. Selles mõttes polnud septembris alanud leningradi blokaad täielik, et lennuühendus muude aladega toimis, samuti talvel jäätee üle Laadoga järve, üle nn Elu tee. Blokaad linnas kestis 17 kuud, kuni 1943. aasta jaanuarini, mil Laadoga põhjakaldal taastati kitsa ühendusega maismaakoridor muude aladega. See toimis veel aasta, mistõttu nõukogude allikates loetakse sageli blokaadi lõpuks ka 1944. aasta jaanuari, et seda pikema ja dramaatilisemana näidata. Omaette teema on Leningradi blokaadi ohvrite arv ja põhjused – nendega on tänini suur segadus ja oma osa mängis ka nõukogude poole toiduladude hävitamine, sest algselt oli kindel plaan Leningrad sakslastele loovutada.
