Valdo Praust: 1. septembril 1956 rakendus Nõukogude Liidus õppemaksu kaotamine.
Nõukogude Liidus polnud midagi tasuta. Hariduse omandamine kui tasuta on Nõukogude Liidu üks mehhanismidest mitte maha jäämaks maailmast ja mitte manduda haridustaselt maailma keskmisest. Jah, teatud regioonidest on Nõukogude Liidus tulnud andekaid isikuid ühe või teise tehnilise lahenduse leiutajatena, kes suutsid korda saata midagi enneolematut, kuid see oli erand ja isik pidi olema eriti andekas oma alal ning see ei kajastanud võimalust kellegi teisel õnnestuda, kes need kas puudusid või ei väljendanud koheselt. Nõukogude Liidus oli kõige suurem solvang olla kutsutud haritlaseks või erudiidiks, sest neid võimeid see monstrum ei vajanud. Olla keskmine, ei keegi, lihtsalt mutter süsteemis oli süsteemi hariduse eesmärk.
Ühte asja, mida mäletan kooliajast oli 6-päevane koolinädal. Jah, me käisime koolis ka laupäeviti ning see laupäevane päev koolis oli kõige mõttetum päev üldse. Ka see oli selle süsteemi osa.
Nõukogude Liidu haridussüsteemi eesmärk kui taastoota iseenda ideoloogia kandjaid, kes ei eristuks teistest ning rahulduks sellest vähesest keskmisest, mida ta suudab pakkuda, oligi eesmärgiks, mlle kõige ilmekamas näiteks on akadeemilisel tasandil teadlikult ajaloo ja kehtiva okupatsioonikorra ajaloo võltsimine Nõukogude Liidu kasuks. Selle kõige äärmuslikumaks võltsimise näiteks on Tartu Ülikooli rektor Hans Kruusi antud teadustöö lõik:
[1]
Uus võim tahtis näidata hoolivust õppiva noorsoo vastu, pöörates erilist tähelepanu “ekspluataatorlike klasside rõhumise alt vabanenud” noortele. Rahvakomissaride Nõukogu otsusega 25. septembrist 1940 vabastati tööliste, töötava talurahva ja töötava intelligentsi lapsed õppemaksust.488 Klassivahe tehti aga nende üliõpilastega, kelle vanemad olid elatunud või elatusid “ilma tööta saadud tulust” ning seepärast kehtestati neile üliõpilastele õppemaks 200–280 krooni aastas.489 Õppemaksust oli 1. jaanuariks 1941 vabastatud 1739 üliõpilast ehk 80% üliõpilaste koguarvust. 490 Samal ajal viidi ülikoolis sisse ka riiklikud stipendiumid, mida hakati maksma hea õppeedukusega ja toetust vajavaile töörahva hulgast pärit üliõpilastele.491 Stipendiumid olid siiski väikesed ja nende saajate arv polnud samuti kuigi suur (sügissemestril 484, kevadsemestril 634 üliõpilast). 492 Argielus toimetulemine muutus sel õppeaastal järk-järgult keerulisemaks. 24. novembril võeti Eestis krooni asemel kasutusele Nõukogude rubla, mille kurss kroonisse oli selline, et rahareformiga kadusid inimeste kõik säästud. Ülikoolis oli kavas veel mitmeid uuendusi, näiteks ettevalmistuskursused töötava rahva lastele, kes olid lõpetanud üldhariduskoolis üheksa klassi ning soovisid ülikooli astuda samadel alustel keskhariduse saanutega, samuti kaugõpe, kuhu taheti 1941. aasta sügisel vastu võtta 305 üliõpilast, kuid need ettevõtmised jäid sõja tõttu katki.
Tänapäeva uue pealekasvava põlvkonna eestlased on unustamas, et kui isikule piirata juurdepääs informatsioonile ja talle süstemaatiliselt korrata ühte ja sama otsustuvõimetust taastootvat valmis haridust kõikide võimalike vahenditega, siis see inimene ei ole võimeline hakkama saama vabas maailmas. Nõukogude Liidu haridussüsteem ei omanud teist eesmärki ning valikute puudus, nagu see oli Nõukogude okupatsiooni ajal, ei ole sama mis on valikute rohkus vabas maailmas. Vaba maailm annab võimaluse isikul ise valida oma tee, kuid see eeldab isikuvõimet valiku tegemisel. Totalitaarse riigi haridussüsteemi väga jäikade raamistiku vahel hariduse saamine ei ole sama, kui valikute rohuse raames pakutavate vahel isiku enda poolt otsustamise võimetus.
Teadmine, milline oli okupatsiooniaegne haridus ning teadmine, kuidas seda võltsiti sihilikult ja eesmärgistatult teaduslikul tasandil on sama oluline teadmine kui oma kodumaa ajaloo tundmine või olla haritut.
Valdo Praust:
Täna 65 aastat tagasi, 1. septembril 1956, rakendus N.Liidus (sh Eestis) õppemaksu kaotamine keskkoolides, tehnikumides ja kõrgkoolides. Õppemaks oli neis koolides kehtestatud enne Teist maailmasõda, et vähendada sinna sisseastujaid. Oli vaja ju masskoguses värvata nekruteid sõjaväe tarbeks ja mida rohkem peale põhikooli õppima mindi, seda raskem oli saada piisavalt rahvast kohe-kohe algava sõja jaoks sõjaväkke. Tõsi küll, mitmed kehvematest sotsiaalsetest klassidest pärinenud isiklikud olid õppemaksust kas osaliselt või täielikult vabastatud, aga ülejäänutele maks siiski kehtis. Toona – 1956. aastal – kommenteeriti massiteabevahendeid õppemaksu kaotamist N.Liidu haridussõbraliku poliitikaga, vältides muuhulgas meenutamast, millal ja miks see maks kehtestati. Hiljem (Brežnevi ajal) “unustati” õppemaksu varasem olemasolu N.Liidus aga üleüldse ära, ja piirduti ametliku masshaipimisega, et N.Liidus on (ja ridade vahelt anti mõista, et ka oli varem) haridus tasuta – kes muidugi makse mäletas, see mäletas… Muuseas õppemaksu kaotatus vaid teatud kindlatele sotsiaalsetele kihtidele aastail 1940-56 näitas sedagi, et N.Liit oli toona sulaselge klassiühiskond – ehk risti vastupidi ametlikult haibitule, et nõukogude võim kaotas kõik klassivahed ja erisused, ning neid nõukogude ajal pole enam olnud. Paraku olid klassivahed toona tugevalt olemas ning kommunistide poolt selgelt välja toodud ja eristatu d- ja sedagi ei soovitud ametlikult enam 1970.-80. aastatel meenutada. Nii oli ka klassivahede tegemine hiljem, Brežnevi ajal N.Liidus ” kohustuslikus korras ära unustatud “.
Allikad:
[1] – lk 133, Jüri Kivimäe, „Rektor Hans Kruus“, Aasta raamat, 2017. https://www.academia.edu/35474060/Rektor_Hans_Kruus_pdf
