Valdo Praust: 8. septembril 1941 jõudsid Saksa väed Leningradi juures Laadoga järveni.
Saksa vägede jõudmisest Ladoga järveni ning sellest ajast Nõukogude Liidu ajalookäsitluse alusel Leningradi blokaadi algus on ühtlasi ka algus maailma lähiajaloo suurimale inimtapmiste seeriale Stalini poolt, kus mitte lihtsalt näljasurma, vaid sellisesse nälga ja äraelamise veerele inimkonna ajaloos pole juhtunud, kus kogu Leningradi tööstus töötas terve perioodi jooksul tootes rasketehnikat ja relvastust, kus NKVD isikud on dilemma ees millist maiust süüa peale kolmekäigulist lõunat, samas kus Leningradi tavaelanikele jäi kõige rängemad ellujäämise väljakutsed, kus söödi koduloomi, söödi inimesi ning söödi tapeediliimi, et selles olevat tärklisest saada mingitki kogust.
Mitte kordagi ei kavatsenud Nõukogude Liit ega Stalin evakueerida Leningradi elanikke. Samuti ei ole siiani teada täpset arvu, kui palju elanikke suri. On oletuslik arv, kuid reaalsuses on selle aja arhiivimaterjalid riikliu saladuse direktiivi all.
Isegi 80 aastat hiljem, tuleb sellest rääkida, seda näidata oma tegelikus reaalsuses ja kuidas Nõukogude Liit oli nõus ohverdama oma kõik tol ajal 165 miljonit elanikku oma idee ja ideoloogia juurutamiseks.
Valdo Praust:
Täna 80 aastat tagasi, 8. septembril 1941, jõudsid Saksa väed Leningradi juures Laadoga järveni, lõigates läbi linna maismaaühenduse ülejäänud bolševike käes olevate aladega. Kuna põhja pool olid Laadogani tunginud Soome väed, oli Leningrad võetud sellega kotti, millega algas Leningradi blokaad. See kestis 16 kuud kuni 1943. aasta jaanuarini, mil Punaarmeel õnnestus vallutada kitsas maismaariba Laadoga soisel lõunakaldal, millele ehitati raudtee linna varustamiseks. Et blokaadi traagilisemana välja näidata, luges nõukogude ametlik propaganda sõja järel selle kestuseks 28 kuud ehk siis aastapäevad pikemalt jaanuarini 1944, kui Saksa väed linnast kaugemale eemale löödi. Blokaadi ajal linnas hukkunute arv on jäänud senini saladuseks. Arvatavasti hukkus lahingutes vähemalt 1,3 miljonit inimest ja teist samapalju tsiviilelanikke suri nälga. Nälg valitses blokaadi aegses Leningradis arvatavasti põhjusel, et blokaadirõnga sulgumise ajal kavatseti algul linn maha jätta ning hävitati hulk toiduladusid, hiljem ei suudetud aga mitmetel põhjustel korraldada linna piisavat varustamist õhusilla ja Laadoga jäätee abil. Sest tegelikult ei olnud Leningradi blokaad ka 1941. aasta sügisel ega 1952. aastal kunagi absoluutne, õhusild toimis, nagu ka suvine veetee ja talvine jäätee üle Laadoga järve. Nii veeti Leningradist kogu blokaadi vältel veeti välja relvastust ning edasi-tagasi suuri väeüksusi, ei suudetud paika panna aga toiduainete logistikat ega ära hoida inimeste näljasurma.
