Koera oja ehk kaval-Ants – sumeri substraat kui aepuu Eesti kohanimede tüvivormi uudselooma.
Kaval-Ants ja vanapagan ehk sorts ehk maa-alune.
Aepuu
Erinevalt ummiku tootmisest vajas laudnõu vitsutamist, mille tarvis muskli ja aepuu abil löödi vitsad laudnõu külgedele õigesse pingesse.
Aepuu nimi varieerub eesti keeles sõltuvalt keele kasutamise asukohast. Põhja-Eesti murdes on selleks kostipulk. Edela-Eesti murdes oli selleks aepulk ehk aepuu. [1, lk 42]
Vitsa pealelöömine aepuu (kastipulga) abil, Madis Mänd, Karusoo. Foto: Ants Viires, 1947 (ERM Fk 1089:43) [2, vt. Vitsutamine].
Antud artikkel käsitleb Peter Revesz poolt algatatud ja veetud teadustööde rakendamist praktilises kasutuses, kus tema avaldatud teadustööde aluseks võetud tõestused Kreeta saare esmaasustajad ja Babülooniat asutanud sumerid olid ugrilased. Artikkel on selgitamas teadustööde viljade rakendamist viisil, kus võetakse eesti keele substraadist mõiste, mis üritatakse läbi komi keele kui Kreeta saare ugri substraadi või niidumari keele kui sumeri substraadi, tõlkida mõiste tagasi eesti keelde üritades leida selle tüvivormi, mis vastab lähimale mõistele.
Antud meetod töötab ainult tänu Eesti Keele Instituudi töödele teiste ugri rahvaste sõnastike loomisel ja kättesaamise tagamisel, mis on ka aluseks meetodi praktiliseks rakendamiseks. Tulenevalt Eesti Keele instituudi töö tähtsustest on ka tekkinud vajadus laiendada ugrikeelsete sõnastike mahtu paremaks ja täpsemaks tõlkeks ühest substraadist teise.
Lisandväärtusena on see võimaldamas tõlke teostamist eesti keelest tagasi vanasse algkeelte nagu Kreeta saare ugrilaste või sumeri keel. Tagasi tõlkimise võimalikkus tuli välja juhuslikult ning selle tulemuseks on mõiste või kontseptsioon, mida tollased ugrilased kasutasid omamata ettekujutust tuleviki maailmast. Selleks, et antud metoodika toimiks, peab olema paika saadud fundamentaalsed alused nagu näiteks sumeri keele kiilkirja tähestiku sidumist eesti keele, niidumari keele ja sumeri keele tähestiku, häälikute või häälikuühenditega. Sama aluse loomine peab olema tehtud eesti keele, komi keele ja Kreet saare ugri keele lineaar-A silpkirja vahel. Kreet saare ugri keele lineaar-B kaudu see meetod ei tööta, kuna lineaar-B on juba teisendatud alg-Kreeka keele dialektiks ning pole Kreeta ugrilaste kultuuri poolt räägitud lähtekeel.
Meetodi kriitikale vastamine.
Saksa kirjanduse rahvusromantilised süžeed tõlkemugandati kohalikele oludele.
Dekonstruktsioon läheb vastuollu eesti keele grammatika ja keeleteaduslike seisukohtadega. Näiteks miks peaks la-lõpp na-ks moonduma? -la lõpp viitab enamjaolt eesti nimedes külale, asulale.
Näiteks Vahtula nimevormi pugul oleks loogilisem oleks, kui Vahtula oleks pigem keegi vahiks olija, valvaja, sellest kohast pärit, kust vahti peetakse.
*Vahula oli näide kuidas Wahtula nimest läbi Kreeta saare ugrilaste substraadi sai tuletada tema tüvi nimevormi ja nime tähenduse selgituse.
Arvuti- ja automaatsüsteemide tööstuses on olemas signaalitöötluse võtted, mille eesmärgiks on signaali vea kontroll või signaali enda puhastamine, mille käigus veendutakse edastava sõnumi vastavust esitatud nõuetele. Tegu on keerulisema protsessiga kui ainult vea kontrollsumma võrdlemist sõnumi lõpus sõnumi enda jadaga. Sumeri ja Kreeta ugrilaste substraadist eestikeelse mõiste uudselooma lähenemisel võetakse kasutusse sama printsiip, kus eeldatakse, et ette antava tekstikorpuse lõik omab substraati vastavas lähtekeeles ning signaali kontrollimisel üritatakse leida tema võimalik vaste tagasi eesti keeles selle vahega, et mõistest on tuletatud lähtekeele substraadi sisu. Kui sisend tekstikorpus omab piisavalt lähtekeele substraati, siis on tulemus mõistetav tähendus. Isegi kui etteantud tekstikorpus annab tühja tulemuse võib see tähendada nii selle puudumist, kui ka nimekuju muutumist selliseni, kus lähtekeele substraat on välja juuritud. Oluline on siin märkida, et kogu protsessi vältel ei eeldata ega lähtuta eesti keele grammatikareeglitest ja keeleteaduslikest printsiipidest, sest eesmärgiks on lähtesubstraati sisestatud tekstikorpuse allutamine lähtesubstraadi keelereeglitele, häälikumuutustele ja võimalikule tulemusele selle substraadi piires, küll aga jälgitakse häälikute säilimise reegleid kui ka võimalike häälikute muutuste reegleid ning tuletatava mõiste foneetilist vastavust eesti keele või eesti keele murdekeele foneetilistele erisustele ning ka mõiste hääldamiseks teostavate suulihaste muutusi ja üleminekuid, mis on aluseks mõiste teisendumisel eesti keele mõisteks vastavalt selle substraadi reeglitele.
Eesti keele- ja kirjanduse haritlaste seas on formeerunud dogma Eestil puudub oma rahvuslik mütoloogia ning Friedrich Robert Faehlmanni poolt kogutud ja üles tähendatud, Friedrich Reinhold Kreutzwald poolt peale Faehlmanni surma materjali täiendamine ja kirjastamine on nende isikute poolt loodud pseudomütoloogia nagu rõhub Enn Ernits Emakeele seltsi 2018. aastaraamatus [3, lk 24]. Kristjan Jaak Petersoni poolt „Eesti rahva ennemuistsed jutud“ panustatud lood loetakse olevat tulnud peale tema poolt rootsi keelest saksa keelde tõlgitud Kristfried Gananderi „Mythologia Fennica” [4]. Lisaks on Kristjan Jaak Petersoni luules leitud Pindarose, Horatiuse, Theokritose, Klopstocki, von Herderi mõjusid.
Täiendavalt eeldatakse aksioomina väidet saksa kirjanduse rahvusromantilised süžeed on tõlkemugandatud kohalikele oludele.
Enn Ernits oma Emakeele seltsi 2018. aastaraamatu [3, lk 24] toob välja ka mõõdiku, kuidas ülesehitatud konstruktsiooni pseudomütoloogilisust testida, milleks on nimekuju Ahti sisu tuletamine.
Teadupoolest pärineb osa mütoloogiliste tegelaste nimesid eesti pseudomütoloogiast, millele pani XIX sajandi esimesel veerandil aluse soome rahvausundi teost tõlkides luuletaja ja keelemees Kristjan Jaak Peterson. Selline EREJ episoodiline tegelane on kõigepealt veehaldjas Ahti5 (6) (tabel 3). Teda mainitakse muinasjutus „Kullaketrajad“ vaid Kreutzwaldi enda loodud sajatusvärssides: Mattis laene lapsukese, / Kattis Ahti armukese (vt ka Annist 1966: 98). Ahti nimi esineb korra ka „Kalevipojas“: Salapeidul sügavusi, / Ahti poja haudasida?(XVI: 71–72). Seni, kuni pole selgitatud soome jumaluse nime päritolu, ei saa selgust selle võimalikust või võimatust seosest kõlalt lähedaste Eesti kohanimedega (vt Kp I: 486; Ernits 2017: 198 jj).
Rakendades artiklis käsitletavat meetodit, võttes aluseks sumeri substraadi, kuna nii „Kalevipoeg“ kui ka „Kalevala“ sisaldab vähemalt sumeri substraati, siis nimevormi Ahti puhul saame:
Vastavalt hääliku muutuste reeglitele sumeri – niidumari- eesti keele vahel nimes Ahti muutub häälik h -> č.
Lähim niidumarikeelne vaste nimele Ahti on kõlalt ja häälikute säilimise reeglitele vastab ачий (ačij). Ачий (ačij) on ürgseim nimi sumerite keeles tähistades issi kui isa laste keeles kui ka olemaks tüvi mõistele looja, mis erineb jumala mõistest selle poolest, et ta on maailma ja maakeral oleva loomuse looja.
Enn Ernitsa oma väite tõendamise mõõdupuu järgi on tõendatud nime Ahti päritolu, millega ka on näidatud nime pärinemist oma algallikast, milleks on praeguseks ainus teada olev vanimad kirjalikud allikad ehk sumerite savitahvlite kiilkirjas ülesmärked. Me võime seega julgelt väita, et puhtalt kasutatud nime alusel ei saa väita kas üks või teine eestikeelne eepos või muinasjutt on pseudomütoloogia või mitte. Nime või nimevormi mitte mõistmine ei ole aluseks nimetada kogutut rahvapärimusi pseudomütoloogiaks. See ei välista võimalust mõned kirja pandud teosed võivad evida kunstlikult väljamõeldud- või kunstlikult juurde kirjutatud süžeesid.
Kuigi me eeldame Eesti kohanimede puhul Saksa kirjanduse rahvusromantiliste süžeede tõlkemugandusi kohalikele oludele, ei ole selle kohta olemas uuringut, mis seda väidet kinnitaks ning antud väide peab olema hüpotees, mida on võimalik nii kinnitada, kui ka ümber lükata.
Rakendatava meetodi puhul ei arvesta see antud piiranguga ning nii positiivse kui ka negatiivse tulemi puhul tuleb lähtuda vastavalt saadud tulemi sisule.
Topo- ja hüdronüümide puhul on oht talle omistatud nimevorm ei ole selle algvorm ning mälu asukoha topo- ja hüdronüümist on väljajuuritud. Üheks selliseks näiteks on Tallinna Pirita jõgi ja Pirita linnaosa, mille ajalooline ajaarvestus topo- ja hüdronüümina tuli peale 1219. aasta eestlaste kaotust ristiusustajate sõjaväele.
Püha Brigitta klooster loodi Tallinna lahte suubuva Iru asundusest läbi voolava jõe suudmesse märkimisväärse kaugusesse võrreldes keskaegse Tallinna asukohaga aastal 1417, mida pühitseti aastal 1436 [5]. Sellest hetkest alates on Tallinna lähedal Iru asundust läbiva ja Tallinna lahte suubuva jõge hakatud nimeta Pirita jõeks, mis tuleneb kiriku pühaku nimest – Pirit.
Ristiusustamise jälgi on märgata ka teiste ugrilaste rahvaste hulgas, näiteks saamidel, kus vähemalt inari saamid (Anára Sámi) on hakanud selle tulemusena panema oma tütardele nimeks Pirita. Inari saamide seas on olemas naisterahvas Pirita Näkkäläjärvi. See on suurepärane näide sellest kus tõesti, hüdro- ja toponüümide analüüsil on tarvis teada kohalikku olustikku, tausta, ajaloosündmuste kulgu ning nimede ja nimevormide kujunemist.
Meetodi tugevused
Meetod võimaldab mitte ainult leida lähtekeele substraadi lähima mõiste, vaid ka tuua välja milliseid häälikumuudatusi mõiste läbis leidmaks oma lõppvormi eesti keele substraadis.
Kuni selle hetkeni on antud lähenemine andnud erakordseid tulemusi kuni selleni välja, et meil on võimalik näidata proto-eesti keele mõistete substraati, etümoloogiat ja ümbritseva maailmakäsitluse mõtteraamistikke, mis enam pole kas aktuaalne või tänapäevkasutuses olevad mõistete sisu on jäänud tavapärase kasutuse raames märkamata vaatamata tema ilmselgelt väljendusele, kuna aegade kulgemise käigus on säilinud substraadi kontseptsioonid omandanud uue tähenduse täiendades vana tähenduse sisu.
Eesti kohanimede rasked probleemid.
Tiina Tärk Eesti Keele Instituudis oma artiklis „Kohanimearhiiv eesti keele instituudis“ [6] kirjutab kohanimede teisendumisest järgnevat:
Kohanimed tekivad ja säilivad, kuid nad võivad ka kaduda. Kohanimi hävib kas siis, kui teda ei ole enam vaja (st kaob koht, mida ta tähistab), või siis, kui kaob nime kasutajaskond ja katkeb nime kasutustraditsiooni ahel. Meie kaasajal on paljud nimed küll kasutusest kadunud, kuid õnneks jääb nii mõnestki järele jälg tänu sellele, et nad on talletatud kohanimearhiivi. Eesti keele instituudis asuva kohanimekogu näol on tegemist mahuka andmestikuga, mis hõlmab endas kõigi Eesti kihelkondade kohanimesid. Kogus on eri liiki kohanimesid: asustusnimesid (nt mõisate, külade, talude ja linnade nimed), vetenimesid (nt jõgede ja järvede, aga ka soode nimed), mäenimesid (mägede ja küngaste, tihti ka muude pinnavormide nimed), haldusüksuste nimesid (nt valdade ja külanõukogude nimed), teenimesid ja muude tehisobjektide nimesid (nt kõrtside, veskite, põldude, koplite, heinamaade ja küünide nimed), metsatukkade nimesid jne. Kogutud nimevara on määramatu väärtusega eriti seetõttu, et just kohanimed on need, mis kätkevad endas vanimaid keelenähtusi. Nad on muudest leksikaalsetest üksustest püsivamad, sisaldades ammu kadunud tüvesid (nt Jüri kihelkonda kuulunud Mõisaküla talunimi Ihuvere < kunagine isikunimi Iha 1 + sufiks -vere) või muutetunnuseid (nt omastava tunnus -n Jüri kihelkonna mõisanimes Kurna < koiran ‘koera’ + oja). Kohanimed on seega põnevaks uurimisaluseks paljudele keeleuurijatele, samuti aga ka ajaloolastele, geograafidele, koduuurijatele ja teistelegi, mistõttu on olnud ja on ka edaspidi väga oluline kohanimematerjali koguda ja talletada.
Kurna < koiran ‘koera’ + oja tüvivormi uudselooma
Jüri kihelkonna Kurna asula puhul on meil teada tema algvorm, mille võtame sumeri substraadi korpuseteksti aluseks – Koera oja.
Eesti ja sumeri keele häälikumuudatuste reeglite alusel me teame, et k, h, ja g häälik saab muutuda č häälikuks. Lähtudes teadaolevast häälikumuutusest saame korpustekstiks Čoera oja. Eeldame sõna tuviks olema čoe ja -ra sõna lõpu tunnus. Otsing niidumari substraadis mõiste чое järgi ei anna tulemust, kuna selline tüvi puudub, küll aga annab lähimaks vasteks чоя (čoja).
Чоя (čoja) niidumari keeles vastab mõistetele kaval, trikk (kaval võte, nõks, krutski, vemp, riugas).
Ра (ra)-lõpp mõistest koera ei anna mingeid mõistetavaid vasteid, mida oleks võimalik kasutada.
Eestikeelne mõiste oja vaste niidumari substraati on оя, kuna niidumari keeles on olemas häälik „ja“ ning я on kasutuses mitte selle tõttu, et see esineb kirillitsas, vaid seetõttu, et niidumari keeles häälik я, nagu ka eestikeelsete transliteratsioonide puhul vene keelde, esindab ä häälikut. Eestikeelne oja mõiste oleks niidumari keeles oä ehk оя.
Niidumari substraadi mõiste оя ei anna mingeid mõistetavaid vasteid. Ainus lähim võimalik vaste on ора (ora). Ора (ora) tähendab sündmuste / sõnade laviin, kimp, virn, vägi (suur rühm inimesi).
Чоя ора (čoja ora) tähendus vastaks kaval vägi, trikk sündmuste laviin, kaval kimp. Чоя ора (čoja ora) mõiste sisu on raskesti mõistetav, kuid alati on selliste tõlketööde puhul oluline teada koha tausta, tema konteksti ja sisu, mida see koht esindab. Üheks probleemiks on чоя ора (čoja ora) mõistes r- hääliku tekkimine ning mitte vastamine mõisteke Koera oja. Koera oja vs koja ora viitab häälikumuutusele, mida ei ole esindatud eestikeelse mõistes ega ka pole foneetiliselt võimalik välja öelda säilitades selle eestikeelse tüvisisu.
Otsides alternatiivvastet mõistele оя (oja) leiame järgneva sobiliku kandidaadi оза (oza). Оза (oza) tähendab peremees, taluperemes, omanik, valdaja, täieõiguslik valitseja, käsutaja, pereisa, majaperemees, majapidamise eest hoolitsev naisisik.
Чоя оза (čoja oza) oleks mõistena kaval omanik, trikk peremees, kaval peremees. Eesti rahvusmütoloogias tuleb meelde laialt levinud tegelaskuju Kaval-Ants, kes oligi ei keegi muu kui riukalikult kaval taluperemees, maaomanik.
Чоя оза (čoja oza) mõiste foneetilisest poolest on mõiste koja oza juba lähem Koera oja hääldusele, sest оза (oza) häälduses on tunda palataliseerimist z ja a vahel, mis tekitab foneetikas üleminekut za kui sja.
Чоя оза (čoja oza) -> čoja oza -> (č)oja oza -> koja oza -> ko(j)a oza -> kora oza -> kora o(z)a -> kora oja -> ko(e)ra oja -> koera oja.
Koera oja kui kohanimi tuleneb sumeri substraadi mõistest kaval-(talu)premees, kelle tegelaskuju on raiunud ennast Eesti rahvuseeposesse. Kaval-Ants nime tuletamine kui kohanime alusena näitab kuivõrd palju nii sumeri substraati kui ka sumeri kultuuripärandait kannab Eesti keel, kohanimed, Eesti kultuur ja Eesti rahvuseeposed.
Koera oja <-> чоя оза (čoja oza) <-> Kaval-Ants teisendamine toob välja ka järgnevad häälikumuudatused, mida on tarvis lingvistidel seletada nii ajaskaalal kui ka foneetiliselt keele kujunemine k.a. kuna see toimuda sai.
Чоя оза (čoja oza) -> Koera oja toob ka välja, et sumeri я (ja) häälikus, mida me võtame kui ä häälikuna, on eesti keelde kohandumisel toimub я -> j(a) -> r(a) häälikumuutus. Samuti оза (oza) mõist puhul ilmneb з (z) hääliku puhul palataliseerimine tuues sisse märgatava i või j hääliku foneetilise ülemineku, mistõttu saab toimuda оза (oza) -> oza -> oz(j)a -> ozja -> o(z)ja -> oja üleminek.
Me võime julgelt väita, et чоя оза (čoja oza) on proto-eesti keele lähtesubstraat, Kaval-Ants kui kaval peremees on selle proto-eesti keele lähtesubstraadi sisu kultuuripärand Eesti keele- ja kultuuripärandis ning Koera oja kui kohanimi on sumeri substraadi mõiste чоя оза (čoja oza) foneetiline teisendus kandes endas kaasa kogu sumeri substraadi ja proto-eesti keele pärandi.
Antud leid tekitab vajaduse hakata kaaluma Kurna kui kohanime ümbernimetamist tagasi Koera oja nimeliseks, sest me peame oma kultuuripärandit ja ajalugu säilitama ning edasi kandma oma tulevaste põlvedele. Samuti Kurna näide kui äärmiselt raskest näitest Eesti kohanimede muutumistes vormi, millest on väljajuuritud toponüüm ja selle substraat, kuid meil on olemas vahend selliste tüvivormide uudselooma.
Ihuvere < kunagine isikunimi Iha 1 + sufiks -vere tüvivormi uudselooma
Võtame praeguse vormi Ihavere ning teisendame vastavalt sumeri keele häälikumuutuste reeglitele sumeri substraadiks, kus h -> č ehk ičavere. Eestis kõik kohanimed, mis on *vere lõpulised tulevad sumeri substraadi mõistet вер (ver), mis tähendab ase, ala, asukoht, piirkond, lõik, (piirkond, maa-ala, paik, asukoht), kolle, (tekkekoht, keskus) , maastik ehk tegu on ühe fundamentaalse mõistega sumeri keeles. Вер (ver) tüvimõistest on ka tulnud sellise asumi nimi nagu Võru. Võru ehk вер у (ver u) ehk kolle uus / keskus uus / tekkekoht uus. Sumeri substraadi вер (ver) tüvest me saame teada, et Võru linna proto-eestikeelne substraat oli вер у (ver u) ehk veru, mis teisendus võru keele häälikumuutustest tingituna võro nimeliseks asula nimeks.
Вер у <-> ver u <-> veru <-> võru <-> võro <-> Võru.
Ihavere -> ičavere -> ičaver -> iča ver -> ича вер.
Isikud, kes on pikemalt tegelenud eesti keele mõistete tagasi pööramisel sumeri substraati tunnevad ära, kus mõiste ича (iča) on kahe erineva tähenduse väljendus -> и (i) ja ча (ča). Kuna sumeri substraadis puudub üksiktäheline mõiste и (i), siis saab selle vastata ainult ий (ij). Ий (ij) on fundamentaalne mõiste sumeri keeles tähistades nii vanust, jõge, aastat kui ka jääd ning väljendab sumerite maailmavaadet ja ajaarvestust väga kauges minevikus nii nagu nad seda tegelikult tajusid.
Ча (ča) mõiste väljendab sumeri substraadis modaalseid suhteid, kuid puuduvad чу (ču) ja чӱ (čü) mõisted, mis tähendab, et sumeri substraadis kui proto-eesti keele substraadis saab antud kohanimi mõiste olla ainult iha* algusega ja välistatud on ihu* või ihü* sõnaalgused. See omakorda ei tähenda, et eesti keeles mõiste ihu* ja ihü* mõisted ei saa esineda, vaid selle leidmine sumeri substraadist on välistatud.
Sumeri substraadis lähim mõiste ча (ča) tähendusele on чап (čap) tähendades au, hallid juuksed v karvad. Чап (čap) on samasse klastrisse kuuluv mõiste kui sumeri чал (čal) ja ал (al), mi on seotud ugrilastele ainuomase valitsemise vormiga ehk vanemaks olemine ja vanemakogusse vanemana olemine. Чал (čal) mõistest on tuletatud eestikeelne mõiste hall ja hallitus ning soomekeelne mõiste hallitus ehk valitsus. Чап (čap) mõiste au on seotud sügavalt ugrilaste religioosse tegevusega ning au on vanemaks olemiseks seotud mõiste, mille piirmääraks on isiku vanus ehk hallid juused. Just juused, mitte juuksed.
Ий чал вер (ij čap ver) vanus + au + ala; vanus + hallid juused + ase / asukoht; vanus + au / hallid juused + koht. Tuleb arvestada, et meie ja sumerite vahele jääb 4600 aastat. Selle aja jooksul muutub keele ja keelde sisse kodeeritud maailmavaade märkimisväärselt. See, et me ei pruugi
koheselt mõista sumeri substraadi mõistet ei tähenda, et see oleks väär, vaid seda, et meil on võimalus teostada süvaanalüüsi nende etümoloogia, maailmavaate ja maailmavaate sõnavara üle. Üks võimalik selgitus antud mõistele et tegu oli vanema valimis või vanemakogu valimise või kooskäimise kohaga. See, milline on selle mõiste sügavam sisu on tulevaiku analüüsi töö, kuid me oleme suutnud tuletada proto-eesti keele mõiste, mis toob endas välja iha* algusega kohanime substraadi ning me välistasime, et selliseks sumeri substraadi algus võib olla ihu* või ihü*.
Ий чап вер (ij čap ver) -> ij čap ver -> ij (č)ap ver -> ij hap ver -> i(j) hap ver -> i hap ver -> ihapver -> iha(p)ver -> ihaver -> ihaver(e) -> ihavere.
Ий чап вер <-> ij čap ver <-> ihaver <-> ihavere.
Tüvivormide uudselooma järelmid
Koera oja ja Ihavere näidete puhul on selgelt välja tulnud, et mõlemad toponüümid sisaldavad sumeri substraati. Väide, et kohanimed on kohandatud saksapärasteks rahvusromantismi mõisteteks ei oma alust ning tuleb lugeda vääraks.
Mõisted Koera oja kui Kaval-Ants avab maailma meil mõista Eesti mütoloogiat ja selle sisu, kus me saame juba eeldada, et sumerite kiilkirja tahvlid peaksid sisaldama tekste Kaval-Antsu ehk чоя оза (čoja oza) tekkeloost, taustast ja tema käitumise eripäradest sumerite ajal kirjapandud maailmavaatelises vormis. Väide, et Eesti mütoloogia on väljamõeldud pseudomütoloogia, mis on tuletatud teiste rahvaste lugudest, tuleb lugeda vääraks.
Antud meetod töötab ning meetodil on võime tuua välja seni meile tundmatu substraadi maailma vaatamata, et see substraat on meie toponüümides olnud alati esindatud, lihtsalt meil puudus teadmine, kuidas selle substraadini jõuda.
Kuigi me praegu vaatlesime ainult sumeri substraati töötab sama meetod ka Kreeta saare ugrilaste kultuuri puhul. Kreeta saare ugrilaste kultuuri ei saa nimetada Minose kultuuriks, sest komi keeles ме нас (me nas) ja ми нас (mi nas) omavad konkreetseid mõisteid väljendades funktsiooni ning nad pole kasutatavad nimisõnadena. Komi keeles ja Kreeta saare ugri kultuuri substraadis puudub selline mõiste nagu minos.
Sumeri ja Kreeta saare ugri kultuuri substraat on aepuu uudselooma eesti keele, kultuuri ja sellega seotud kultuuripärandit, kus me saame oma keelekasutuses olevate mõistete kui ka topo- ja hüdronüümide puhul hakata vaatlema nende teket võrreldes neid juba reaalsete tsivilisatsioonidega.
Allikad:
1 – https://docplayer.net/50686223-Woodworking-in-estonia.html
2 – http://ajavakk.ee/laudnoud-1-uuratud-riistad/
4 – http://entsyklopeedia.ee/artikkel/peterson_kristjan_jaak
5 – https://et.wikipedia.org/wiki/Pirita_klooster
6 – https://www.emakeeleselts.ee/omakeel/2010_1/OK_2010-1_11.pdf
