Valdo Praust: 7. augustil 1941 jõudsid Saksa väed Kunda juures mereni.

Üheks suurimaks edulooks Eesti kiireks vabastamiseks Nõukogude Liidu okupatsioonist oli strateegiliste sõlmede äralõikamine suurtest logistikasõlmedest. Üheks nendeks oli Tallinna äralõikamine Narva-Jaanilinna varustusliinist. See võimaldas ka Tallinnast suruda punavõim välja 28. augustiks 1941. Ka see kuupäeva on väga vähe meie ajaloos käsitletud ning kindlasti ei saa seda nimetada Tallinna vabastamiseks. Eestlastele oli see järjekordne tõdemus kuidas Tallinn võetakse. Tulenevalt kiirsõjast ja Punaarmee peata olekust Tallinna purustused olid märkimisväärselt kontrolli all, kuid kindlasti mitte olematud.

Saksa armee jõudmist Läänemereni Kunda juures mängib suurt rolli ka edaspidistes arengutes. Nii lühike kui see periood ka polnud, 24 kuud peale Nõukogude Liidu okupatsiooni vägivallaga pealesurutud Baaside lepingust sai kordki väljavaade saada Eesti Vabariik Nõukogude okupatsioonist priiks.

Täna 80 aastat tagasi, 7. augustil 1941, jõudsid Saksa väed Kunda juures mereni, võttes Tallinna koos oma ümbrusega piiramisrõngasse, kuhu jäi koos mereväelastega kokku umbes 27 tuhat punaväelast. See oli bolševikele väga suur löök, arvestades asjaolu, et Tallinn oli tollal Balti laevastiku peabaas ja seda loodeti kindlalt enda käes hoida. Niisugune seis tekkis seetõttu, et nädalat poolteist tagasi ründasid sakslased Põltsamaalt Mustvee suunas ja võtsid Peipsini jõudnuna Emajõe põhjakaldal olnud punaarmeelased kotti, misjärel bolševikud panid kogu mahvi kotis olijate vabastamiseks ja tähelepanu muudelt suundadest hajus. Sakslased püüdsid muidugi ka tekkinud kotte likvideerida, aga suunasid enamiku oma jõust hoopiski kottidest mööda põhja, Soome lahe suunas. Kui Punaarmee selle kõige ära tabas, saadeti Leningradist Tallinna suunas appi kaks diviisi. Need jäid aga päeva jagu hiljaks, jõudes sakslasteni alles järgmisel päeval, 8. augustil, kui sakslased olid tunginud juba mereni ning olid sellega seoses hõivanud ka Virumaa pealinna Rakvere. Abivägedele anti seejärel käsk taastada maismaaühendus Tallinna kui Balti laevastiku peabaasiga, kuid seda nad teha ei suutnud. Kohe Tallinna kottijäämise järel aktiveerus Saksa merevägi koos Soome mereväega, rajades nädala jooksul Juminda kohale Soome lahte võimsad miinitõkked, et Balti laevastikku ei saaks siit meritsi evakueerida, vaid et see langeks sakslaste kätte. Ka selle magasid bolševikud maha, st miiniveeskajate takistamiseks oma sõjalaevadega ei tehtud praktiliselt mitte midagi, vaid selle asemel püüti jonnakalt taastada maismaaühendust Tallinna ja Leningradi vahel. Kui paari päöevaga oli näha, et sellest siiski midagi välja ei tule, ei hakatud ka siis Balti laevastiku peabaasi evakueerima, vaid püüti baasi esialgu säilitada ilma maismaaühenduseta. Ning alles, siis, kui sakslaste Tallinna-suunalisele rünnakule ei suudetud 20. augusti järel vastu seista, anti lõpuks käsk Tallinna (sh Balti laevastiku peabaasi ja arvukate sõjalaevade) evakueerimiseks. Kui meritsi laevadega aga tõepoolest 27. augustil 1941 evakueerumiseks läks, tulid miiniväljad halva üllatusena – vähe sellest, et neisse polnud vabu käike traalitud, nendest polnud Balti laevastik arvatavasti üldse teadlikki. Nii uppus Tallinnast teeleläinud kahesajast laevast miinidel umbes kolmandik, viies märga hauda vähemalt 15 tuhat inimest. Ja tõenäoliselt on see Juminda miinilahingu all tuntud sündmus maailma ajaloo kõige ohvriterohkem merelahing üldse läbi aegade.