Mauri Kiudsoo: 13. oktoobril 1949 Paul Randmaa metsavendade salk tabas Veriora valla hävituspataljoni rühmaülema.
25.-28. märtsini 1949 aastal kestnud Nõukogude Liidu eestlaste märtsiküüditamine oli 13 oktoobriks pea seitsme kuu tagune sündmus. See oli suur küüditamine, arvestades 1944 aasta sõjategevuse mõju eestlaste rahvaarvule, millele lisandus juurde operatsioon „Priboi“. Lisaks antud etnilisele suurpuhastusele jätkusid Nõukogude Liidu eriteenistuste ja hävituspataljonide tegevus eestlaste süstemaatiliseks püüdmiseks ja tapmiseks, mis oli 1941 aasta etniliste puhastuste jätk, kuid nüüd see omandas suuremat pööret tulenevalt Eesti viimase viie aasta okupatsioonist, mille polnud näha lõppu ning Nõukogude Liit võis teha okupeeritud territooriumitel mida soovisid, millele viitavad ka Eestis siiani teadmata ja märgistamata NKVD massihauad etniliselt puhastatud eestlastega vahemikus 1945- 1960. Mauri Kiudsoo on esimene Eesti ajaloolane, kes on viidanud nii NKVD salajastest ülekuulamiste majadest Lõuna- ja Kagu-Eestis ning ka NKVD ja hävituspataljonide poolt läbiviidud teadlikele etniliste puhastamise aktsioonidele üksikisikute ja gruppide suhtes, mille ohvrite massihauad pole teada, neid ei kaardistatud ning on võimalik, et need on kokku segatud tööstusliku piirkonna jäätmetega. Kõik, mida me teame on see, et teine Nõukogude okupatsiooni periood olid kordades hullem kui see, mis toimus vahemikus 1939-1941 ja see oligi see teadmine, mis sundis inimesi põgenema kõikjalt, kuhu 1944. aastal Nõukogude armee oli suundumas oma Euroopa vallutamise operatsiooni „GROM“ teisel katsel.
Need vähesed, kes jäid metsadesse ning eksisteerisid eksistentsiaalse toimetuleku piiril, omasid veel mingit võimet osutada vastupanu ja jääda ellu vaatamata NKVD süstemaatilisele tegevusele nende hävitamisel. 13. oktoober 1949 oli erakordne sündmust mitte ainult Paul Randmaa 8 liikmelisele metsavendade salgale, vaid ka lähtuvalt faktist, et selline asi nagu vastupanu ja likvideerimine hävituspataljonile oli sooritatud. Eriliselt märkimisväärne on etniliste venelastele omane käitumine, kus nad elavad välja oma võimetust talitseda raevu ning see väljendub väga märkimisväärsetes detailides. NKVD Paul Randmaa metsavendade salga toimiku nimetus „Уроды“ (Värdjad) näitab seda kuivõrd frustreeritud olid NKVD Eesti haru funktsionäärid võimetuses tabada neid. See on märkimisväärne fakt, mille Mauri Kiudsoo välja toob. Ka märkimisväärne on sellise aktsiooni sooritamine teades, et Saksa armee ei jätnud Eestile ja eestlastele ei relvi ega laskemoona ning nende eesmärk 1944 aasta taganemisel ei olnud luua võimelise Eesti Vabariigi Kaitseväe. Paul Randmaa metsavendade salga liikmed olid nii relvade kui ka laskemoona pidevas puuduses ning nende võime sõjaliselt vastu panna seisnes pigem taktikas ja lahingute vältimises. Kahe nädala pärast see andis tunda.
Üks, mida tuleb kahetseda, on see, et Mauri Kiudsoo ei toonud välja NKVD Veriora valla hävituspataljoni rühmaülema, keda Paul Randmaa metsavendade salk likvideeris.
Mauri Kiudsoo:
13. oktoobril 1949, ehk siis 72 aastat tagasi (kell 19.30), õnnestus Paul Randmaa 8 liikmelisel metsavendade salgal, kelle kohta julgeolek pidas operatiivtoimikut “Urodõ”, lõpuks kätte saada ja hukata Veriora valla hävituspataljoni rühmaülem. Nimelt peatati ühel Leevi valla metsateel auto, kus viibis juhuslikult kaasreisijana ka vihatud seltsimees…Randmaa enda hukkumiseni punkrilahingus jäi veel kõigest kaks nädalat…
Paul Randmaa salga hümn Margus Pôldsepa esituses.
Pildil on toodud endise Veriora valla ja nüüdse Räpina valla Nohipalo küla alla kuuluv Mustjärv, mis on mainitud Leevi külast mõned kilomeerid kirdes, mille metsateel Veriora hävituspataljoni rühmaülem peeti kinni ja hukati. Mustjärv jääb Veriora alevikus ja Verioramõisast lõunasse.
