Valdo Praust: 22. oktoobril 1946 Nõukogude Liit sund-ümberasustas 2000 saksa teadlast ja nende pereliikmeid operatsiooniga Osoaviahim.
XX sajandi tehnoloogiine progress hakkas toimuma peale II MS lõppemist, kuid sõjatrofeena võtsid võitjad endale kõik, mida nad tahtsid. Sinna hulka kuulusid nii raketitehnoloogi, televisiooni tehnoloogia, kui ka kontsentratsioonilaagrite inimkatsete meditsiinilised märkmed. Sellest hetkest alates hakkas toimuma Ameerika Ühendriikides tehniline progress, mis viis teda veel enam maailma domineerivaks riigiks, kui ta oli seda ennem, ja see kõik tänutäheks selle eest, et ta osales sõjas Saksamaa vastu 10 kuud ning tegi Stalinist ja Nõukogude Liidu selliseks nagu maailma on seda õppinud olema. Nii Nõukogude Liit oma operatsiooniga Osoaviahim, kui ka Ameerika Ühendriigid oma operatsiooniga Paperclip seadustasud kõik mis oli natsi saksamaa oma ning enam see polnudki natsi saksamaa tehnoloogia, vaid lääne ja demokraatlike riikide omand.
Valdo Praust:
Täna 75 aastat tagasi, 22. oktoobril 1946, toimus Saksamaa idaosas ehk sealses nõukogude okupatsioonitsoonis (tulevasel Ida-Saksamaal) sõja-asjandusega seotud teadlaste ja inseneride kiirkorras sund-ümberasustamine Nõukogude Liitu – koondnimetusega operatsioon Osoaviahim. See puudutas ligikaudu 2000 teadlast-inseneri ja nende perekonnaliikmeid, kokku hinnanguliselt vähemalt kümmet tuhandet inimest. Nendest moodustati 93 rongikoosseisu, mis võtsid suuna Nõukogude Liidu poole. Erinevalt siinsetest Siberisse küüditamistest said nad kaasa võtta suur osa oma liikuvast varast (vähemalt väiksematest esemetest) ja Nõukogude Liidus tagati neile korralikud ja sageli isegi uhkemapoolsed elamistingimused. Sellise sund-ümberasustamise põhjuseks oli liitlastevaheline kokkulepe Saksa sõjatööstuse likvideerimiseks, mistõttu nõukogude okupatsioonitsoonis olev säilinud osa tööstusest demonteeriti ja viidi Nõukogude Liitu, kus ta pandi tööle Nõukogude Liidu heaks – Saksamaal oleks seda oodanud ees likvideerimine nagunii. Eelnimetatud 2000 spetsialisti oli vaja aga seadmete asjatundlikuks käivitamiseks- kasutamiseks Nõukogude Liidus – ilma nendeta oleks see olnud tihti vägagi raske, sest kogu oskusteave ja dokumentatsioon oli ju saksa keeles ning nõukogude inseneridel-teaduritel puudus sarnaste seadmete kasutamise kogemus. Tagasi kodumaale pääsesid need enam kui 10 tuhat inimest tasapisi alates 1951. aastast. Väike osa muidugi jäigi N.Liitu, sest erialast rakendust oli neile seal piisavalt ja maksti suhteliselt hästi. Ka Ameeriklased, muuseas, käitusid Lääne tsoonidesse jäänud spetsialistidega umbes sarnaselt (operatsioon Paperclip jt). Meenutagem kasvõi raketiteadlast Wernher von Brauni, kes oli 1940. aastatel Kolmandas Riigis “kättemaksurelva” V-2 (õigemini selle alusraketi A4) konstruktor ja hiljem 1960. aastatel USAs sealse Kuu-programmi Apollo üks juhtivamaid insenere.
