Eesti Mälu Instituut: Siberisse küüditatud said tasuta tuusiku sanatooriumisse.
"Küüditamine oli tasuta tuusik!" on miski, mida me isegi kõige õudsemas luupainajas ei suutnud ette näha ilmuvat Eesti Vabariigis, vaba ajakirjanduse juures, 21. sajandil. Meil on jäänud toimumata kogu ühiskonda haarav avalik dekommuniseerimine.https://t.co/tYAAjPMD2r
— SA Vabaallikate demokraatia fond (@ValdefOrg) November 11, 2021
11. novembril 2021 avaldas Maaleht artikli pealkirjaga „Haruldane fotokogu näitab, kuidas küüditatute elu Siberis tegelikult käis“, kus lehe enda uudisteportaalis ilmestab artiklit pilt Siberis GULAG sunnitöötöölaagris asumisele saadetud eestlastest nais- ja meesterahvas, kus esimene naeratab suure langetatud puutüve saagimisel ning viimase näoilme jätab samuti mulje isiku rahulolust hetkeolukorraga. Probleem selle artikli, pealkirja, sisu ja kompositsiooniga on see, et see jätab sedavõrd võõrastava Eesti mälu rüvetamise mulje, et see on esile kutsunud massilise eestlaste pahameeletormi ulatuses, et inimesed ei saa aru, kuidas on võimalik sellises mahus toimunud inimsusevastast kuritegu Eesti ajakirjanduse poolt, eestikeelses ajalehes, heast peast, sedavõrd peresõbraliku tasuta kuurordi tuusikuna Siberisse serveerida. 1944. a. Jaanilinna, Narva, Sinimägede ja Tartu kaitselahingutes, lisaks veel teise Nõukogude Liidu okupatsiooniperioodi jooksul, koos etnilise puhastusega, kaotas Eesti Vabariik 30% oma elanikkonnast, kuhu lähevad arvesse ka 1940. ja 1941. aastal toime pandud etnilised puhastused. Kusjuures Jaanilinn ja Narva on täielikult etniliselt puhastatud Eestimaa linnad.
Eesti Mälu Instituudile Heiki Hindreus poolt üleantud oma isa, Vello Hindreus, fotod Nõukogude Liidu teise okupatsiooniperioodi ajal 1949. aasta märtsis Siberisse küüditatud eestlaste eluolust täpsustamata GULAG sunnitöötöölaagrist. Pilt on kasutuses Maalehe poolt artikli illustreerimiseks. Heiki Hindreuse erakogu.
Eestlased, keda saadeti asumisele Siberisse, ei pidanud eales tagasi tulema. Isiku ellujäämine oli isiku enda isiklik tragöödia. GULAG töölaagrites oli suremus kõrgem kui natsi kontsentratsioonilaagrites, eriti neis GULAG laagrites, kus tegeleti metsaga. Seal ei lugenud keegi langenuid ja haigeid.
Nõukogude Liidu kontsentratsioonilaagrite ajalugu ulatub nii kaugele selle monstrumi ajalukku kui 1920 aastad, mil Nõukogude Liidu laste ombudsman oli allkirjastanud oma otsuse, kus kiitis heaks et üks Nõukogude Liidu konkreetne kontsentratsioonilaager on sobilik lastele ehk see vastab nende kasvamise ja vaimse tervise normidele.
Stalini poolt välja mõeldud ja ellu viidud esimene viisaastak tõi endaga kaasa sellise kinnipeetavate ja poliitilistel põhjustel arreteeritute kontsentratsioonilaagri elanike toore muskli, töö ja inimelude hinnaga ehitatud suurprojekti nagu Belomorkanal, mille jooksul suri 200000 inimest tema 21 kuulise (mõnedel andmetel 20 kuulise) ehituse jooksul, mil see toore muskli ja inimeste käsitsi tehtava sunnitöö tulemusena sündis, sest mitte keegi ei tundnud huvi isikute vastu ning toitlustamine sellise orjatöö jaoks oli alla igasuguse arvestuse. Tänu tollele sunnitöötöölaagrile, mille alusel üldse tulevikus GULAG laagrid luuakse, on tekkinud kriminaalsesse vene keelde selline mõiste nagu зека.
Maalehe poolt on kohustus teostada lehes ilmuvate artiklite ja sisule uudiste toimetamise, mille mitteteostamisest on tekkinud ka Maalehe artikkel, mis on nõudnud nii vajadust sellest kirjutada, kui ka toonud esile inimeste täiesti endast välja minemise reaktsiooni ning eestlaste etniliste puhastamise naeruvääristamise.
Kõige tabavamalt Maalehe võimetust aduda oma tegu tuleb SA VALDEF jälgija järgneva säutsuga:
"kuidas küüditatute elu Siberis *tegelikult* käis," — selline sõnastus eeldatavasti teadlikult tekitab valemulje, nagu polevat pealesunnitud elu, ellujäämine ja surm kodust kaugel Delfi/Maalehe meelest nii paha olnudki.
— JuneYourTech (he/him) 🏳️🌈🇪🇪🇪🇺 (@JuneYourTech) November 11, 2021
Hiljutine EKRE etno-natside poolt Riigikogus „Soome-ugri rahvaste olukord Venemaal“ resolutsiooni kaaperdamine oma enda ideoloogiliste eesmärkide täitmiseks, mille kaudu Riigikogus alandada Eesti Vabariiki, iseseisvust, omariiklust ja otseselt rünnata presidenti Kersti Kaljulaidi, tekitas probleemi sellises ulatuses, et Venemaa soome-ugri rahvad, kes on sisulise toimepandava genotsiidi keskmes, hakkasid küsima eestlastelt ja Eesti Vabariigilt põhjusi miks see resolutsioon kukkus läbi ja nende küsimust sedavõrd eiratakse. See viis SA VALDEF olukorda, kus me pidime selgitama Eesti sisemist poliitilist võitlust ning vastuskirjas ersa maarahva ametlikule vanemale Ěrzäń Inäzor Syreś Boläeń jõudsime enda jaoks üllatava järelmini, et Eestis on jäetud teostamata kogu riiki hõlmava dekommunismiseerimise ehk kommunismi ja tema pärandi üleriigilise hülgamise nii, et inimesed saavad aru, kui kommunismi ajukahjustusega isikud on tegutsemas iseseisvas Eestis. Maalehe artikkel, sellisel kujul avaldatuna, on mitte ainult ajalehe peatoimetaja poolt mittetoimetatud artikkel, vaid see on Eesti post-kommunistliku perioodi dekommunismi teostamata jätmise ja otseselt ravimata jäetud kommunismi ajukahjustuse tagajärg.
„Jah, Siberisse sõit oli suur lustipidu, sest see oli ju tasuta tuusik.“
Maalehe artikli lähemal uurimisel hakkab silma autorite osas Eli Pilve, Eesti Mälu Instituudi teadur-projektijuht. Veel lähemal uurimisel selgub, et Eli Pilve on 2020 alustanud doktoriõpet. Kuna artikli sisuks on kutsuda üles, läbi Vello Hindreus piltide, jagama erakogudes olevaid eestlaste fotosid Siberi asumisel olemisest, siis tuleb ka eeldada, et kogu artikli kontseptsioon, sõnastus ja see sõnum, mida inimesed võtsid vastu nii nagu see oli esitatud, on loodud Eesti Mälu Instituudi töötaja Eli Pilve poolt. See tõdemus omakorda viis olukorra veel hullemasse kreeni, sest Eesti Mälu Instituut oli rüvetanud Eesti mälu sellisena nagu me seda mäletame ning esitanud „Jah, Siberisse sõit oli suur lustipidu, sest see oli ju tasuta tuusik.“ soustis sõnumi. Sõltumata, mida tegi või arvas Eli Pilve, on kogu olukorra süü täies ulatuses Eesti Mälu Instituudil, mille kollektiiv on suutnud tekitada ületamatu mentaalse lõhe inimeste ja 80ndatel ning hiljem sündinud põlvkondade vahel, kus see noorem põlvkond, kes on professionaalselt õppinud või õpivad seda temaatikat käsitlema, suudavad tekitada miskit tunnet, mis ei vasta ei mäluga, ei rahva mäluga ning toob esile rasked ja valusad mälestused tahtmisega selle valu mäletamise ja valu tajumise vahet üsna verbaalselt ja otse suheldes selgeks rääkida. Jääb mulje, et 2007 aprill oli meie esimene võitlus Eesti Vabariigi iseseisvuse eest. Me nüüd peame kuidagi kokkuleppele jõudma omadega kuni me elame ja suudame oma mälestusi kommunikeerida kõige ehedamas vormis nii, et see ka kohale jõuab.
Arusaamatuks jääb Eesti Mälu Instituudi tegevus, kuidas nad sellise jamani suutsid tulla, et panna pealkiri mis ei vasta sisule ning ilmestada seda just kõige lõbusama ülesvõttega, jättes pealkirjas kasutamata õiged omadus- ja tegusõnad, mis ei jätaks selle sunnitud orjatöö tagajärgedes mingeid kahetisi mõistmist.
SA VALDEF ja artikli autor paluvad otsesõnu mitte teha antud probleemi Eli Pilve personaalseks probleemiks, ning me otseselt mõistame hukka rünnakud tema isiku suhtes mistahes viisil. Jah, me kritiseerime teda ja tema seisukohti. Jah, me kritiseerimise tema tegevust Maalehes, kuid see peab olema adresseeritud Maalehe nõukogu esimehele, aga eriti peab tekkinud mälu väärkuvandi loomise protsessi ja rüvetamise vastutus olema suunatud Eesti Mälu Instituudi nõukogu esimehele ja leidma lahenduse läbi selle kanali. Tegu on institutsiooni probleemiga, sest antud institutsioon sellel probleemil lasi tekkida ning tugevad organisatsioonid on ainult need organisatsioonid, mis on suutelised ennast korrigeerima.
Fundamentaalsed lahkhelid Eli Pilve nägemusega ja ajalooga, nagu me see tegelikult aset leidis.
18. augustil 2021 Eli Pilve avaldatud artikkel Eesti Ringhäälingu portaalis „Eli Pilve: pool sajandit vastupanu“ sisaldavad järgmiseid repliike, mis juba vajavad tugevat korrektsiooni, sest nende teeside alusel jätkata Eesti ajaloo käsitlusega pole võimalik, sest me alles praegu hakkame neid detaile teadvustama.
1 – “Meie kõigi mälus talletunud laulva revolutsiooni kaadrite eellooks oli pool sajandit vastupanu Nõukogude võimule – seda ei tohi unustada. Vaatamata hirmule ja repressioonidele, lootus ja tegutsemistahe säilisid ning lõpuks kulmineerus vabaduse püüdlus hilisõhtul, 20. augustil 1991 iseseisvuse taastamisega.”
Eesti Vabariigis ei toimunud vastupanu sellisel kujul kui seda kujutatakse selles kirjatükis ning Eesti Vabariigi vabanemine Nõukogude teisest okupatsioonist oli ime, mitte mingi süstemaatilise töö vili, kuna see tekkis harukordsete juhuslike sündmuste kokkulangevuse tõttu ning see, et Eesti Vabariik kuulutas ennast okupatsioonivabaks, on enneolematu ning mitte kellegi poolt mitte mingitel eeldustel etteennustatud sündmus. Eestis toimus vastupanu ainult 1941. aasta Suvesõja ajal, kusjuures ajaloolised tõendid ja sündmuste kirjeldused viitavad, et see oli äärmiselt viletsa relvastuse ja võimekuse juures, mistõttu see sõltus isikute endi tahtest võidelda. Kõik isikud, kes aastatel 1940. – 1941. üritasid taastada seaduslikku riigivõimu, või heisata sini-must valge, puhastati NKVD ja hävituspataljoni poolt süstemaatiliselt ära. Me siiani pole rahvusena teadlikud Tapiku soo etnilisest puhastusest 2. augustil 1941. või siis Läänemaal Tuudi külas 24.-29. augustil 1941. taganeva Punaarmee poolt sooritatud inimsuse vastastest kuritegudest. Me ühiskonnana ei räägi isegi Pirita-Kosel Scheeli suvemõisas NKVD välitribunali poolt pealtungiva Saksa armee tingimustes vähemalt 89 etniliselt puhastatud isikust vahemikus mai – juuli 1941, kellest enamuse põrmud betoneeriti hobusetalli põrandasse. Me ei räägi 1944. aasta Jaanilinna, Narva, Sinimägede ja Tartu kaitselahingutest ühiskonnana nagu need oleksid justkui vähetähtsad sündmused, mis reaalsuses päädis Soome iseseisvuse säilimisega ja Satalini Euroopa vallutamise ründeoperatsiooni „GROM“ teise katse märkmisväärse läbikukutamise kus kogu Punaarmee 2. Ründearmee lõpetas oma teistkordse eksistentsi Sinimägede all. Me ei räägi 1944. a. 22. septembris alanud teise Nõukogude Liidu okupatsiooniperioodist, mille jooksul toimusid vähemalt aastani 1959 süstemaatilised sadismi ja piinamist täis NKVD ülekuulamised kuni selleni, et etniliselt puhastatud isikute põrmud on NKVD eesmärgistatud töö tulemusena teadmata siiani ning Eesti on täis märgistamata isikute haudadest, sest me pole riigina tegelenud nende süstemaatilise otsimise ja identifitseerimisega. Kõige viimane uudis oli tulnud Eesti ajaloolaselt ja metsavendade temaatika arheoloogiliste kaevamiste ja lahingukohtade otsimisega tegeleva Mauri Kiudsoo poolt 2021 aasta oktoobris, kus ta on tuvastanud Eesti ajaloolastele teadmata Punaarmee, NKVD või hävituspataljoni 1944. aasta hilissügise tegevuse järgse haua, mis tähendab et ta on üldse teerajaja selliste arheoloogiliselt ja ajalooliselt oluliste leidude tuvastamisel ja päevakord toomisel.
Kellele tänane Maalehe artikkel on liiast, soovitame tutvuda Mauri Kiudsoo poolt avaldatud uudist 2021. a. oktoobrist, kus on avastatud Punaarmee ja/või NKVD 1944. a. hilissügise tegevuse esimesed hauad, mida ka ajaloolased ei tea.https://t.co/HfHQW9Bmjdhttps://t.co/50iWlN5Y7r pic.twitter.com/zAZ69SF0Kz
— SA Vabaallikate demokraatia fond (@ValdefOrg) November 11, 2021
2 – “Kolmkümmend aastat tagasi taastas Eesti Vabariik oma riikliku iseseisvuse 1918. aastal loodud ning 1940. aastal okupeeritud ja annekteeritud riigi õigusliku järjepidevuse alusel. Tollal kaheksa-aastase lapsena ei mäleta ma ise 20. augustit 1991. aastal, küll aga mäletan üht-teist muud tollest ajast.”
Eesti professionaalsed ajaloolased peavad lõpetama Eesti ajaloo okupatsiooni arvestust 1940. aasta 21. juuni Juunipöördega, sest see sündmus oli orkestreeritud ning ettemääratud tulemusega läbiviidud vägivaldse sõjaväelise relvastatud riigipöörde suitsukatteks. Eesti okupatsioon algas 1939. aasta septembrist, mis küll algul päädis Baaside lepinguga, kuid see sillutas tee nii Punaarmee võimekusele Eesti Vabariigi territooriumil, täielikule etnilise puhastusele Paldiskis, Paldiski poolsaarel ja Väike- ja Suur Parki saartel 1940. aasta märtsis, mil Konstantin Päts nõustus Punaarmee nõudega eraldada Eesti Vabariigi eridirektiivi alusel see maa-ala Balti merelaevastikule, mille tulemusena kõik põliselanikud ja Eesti Vabariigi kodanikud jõuga sunniti kodudest lahkuma pakkumata elamispinna kaotusele midagi vastu. Me ei saa lubada, et Eesti Mälu Instituudi doktorikraadi nõudvad ajalootudengid teevad sedavõrd fundamentaalseid vigu meie enda kodumaa ajaloo käsitlemisel, kus nad rõhuvad mittetoimunud võlts narratiividele ning ei suuda välja tuua detaile sündmuste toimumise tegelikust perspektiivist. Eli Pilve selline pinnapealne ja emotsionaalse narratiivi edasilevimise tulemusena me siiani vaikime maha Narvas sündinud, õppinud, üles kasvaud ja laulma õppinud ja Estonia primadonnaks arenenud Gerda Murre etnilisest puhastusest 1940. aastal. Ka Tapiku soo etniline puhastus, Kuramaa ja Palamusel toimunud etnilised puhastused NKVD ja hävituspataljonide poolt on jäetud Eesti ametlikus ajalookäsitlusest välja seetõttu, et on võetud täiesti mitteolulise 21. juuli 1940 sündmuse kui okupatsiooni alguse null-punktiks, mis tekitab kuntslike tõkkeid mõistmaks NKVD poolt alustatud repressioone 1940. aastal ning eestlaste Siberisse saatmise 1941. aasta juuniküüditamise jooksul kuigi see algas juba 1939 aasta sügisest.
3 – “Algasid repressioonid, aga algas ka vastupanu. Ning kõik, mis jäi nende kahe vahepeale.”
NKVD süstemaatilise kättemaksu toimetamise tulemusel peale 22. septembrit 1944. aastat, kaasaarvatud esimese Nõukogude okupatsiooniperioodil vastupanu osutanud isikute vastu, mis kestis vähemalt 1959. aastani, viis selleni, et Eestis lakkas olemas mistahes vastupanu Nõukogude okupatsiooni vastu ning see vähene vastupanu mis oli, oli eksistentsiaalse piiril olemise peal. See kõik ei seganud NKVD-l pidada Lõuna-Eestis niinimetatuid halle maju, milles nad viisid läbi peksmistega ülekuulamisi ja isikute etnilise hävitamisi kuni selleni, et nende põrmude asukohad pole teada tänaseni. Ka ei seganud see NKVD-l tappa vastsündinuid lapsi lahingutes nagu Liesna ehk Leek vastsündinud tüdruku surm, kes põles küüni sisse elusalt koos äsja sünnitanud emaga, mis süttis NKVD trasseerkuulidest, ning kelle süsiks põlenud maiseid jäänuseid pani NKVD väljanäitusele Lõuna-Eesti asulates. Eli Pilve peaks olema ajalooprofessionaalina äärmiselt ettevaatlik sõnastusega, sest juba on ühe sellise sõnastuse tulemusena sündinud see artikkel ja isikute õigustatud arvamusavaldused.
Eestlaste õigustatud pahameeletorm Eesti Mälu Instituudi poolse tegeliku mälu hülgamisele.
Facebook grupis „Eesti Ajalugu“ on isikutel tekkinud täiesti õigustatud pahameeletorm Maalehe artikli ja selle visuaalse sõnumi osas. Me toome ära mõned kommentaarid, mida on välja öeldud. Nad on sedavõrd fundamentaalselt, et neid on vaja säilitada tuleviku tarvis.
https://www.facebook.com/groups/2223153108008095/posts/3163021030687960/
1. „Me pole avalikult kogu Eesti ühiskonnaga dekommunismiseerunud ja see ongi probleem, kus 80ndatel ja peale sündinud põlvkond lõbusalt otsib ja tsiteerib kõike paremaid, mida Eesti Rahvusarhiivi KGB toimikutes ühe või teise isiku kohta kirjutatakse, ja esitab seda kui kulda arusaamata, mida see endaga kaasa tõi või miks see toimik üldse valmist. Näiteks see Eesti Ekspressi vahendusel Vaino Väljase 90 aasta sünnipäeva puhuks tehtud suur intervjuu tekitas juba küsimuse, kes siin ärapööranud on.“
2. „
– Jaburaim kommentaar oli „…nad naeratavad pildil, ei olnud neil seal halb midagi.“ Selline asi lööb tummaks. Mis toimub sellise kommenteerija peas?
– Küsimus ei ole, mis oli kommenteerija peas. Kommenteerijad reageerivad stiimulile ehk sa ei saa muuta Pavlovi koera, kui kell heliseb. Probleem on eksperimendi läbiviija kavatsustest [loe:Maaleht]. Midagi on nihu. Miks, see ongi see, mis vaevab.“
3. „[selline ränk ja eksistentsiaalse toimetuleku piiril olemine teise Nõukogude okupatsiooni ajal Eesti Vabariigis peale 1944. aastat.]
Sama ka Eestis. Meid saadeti emaga kolhoosi, olin üheksane kui läksime emaga metsa, mul lumi rinnuni, ja saagisime maha sama jämeda kase nagu see puu pildil. Siis saagisime pakkudeks ja tassisime koju, et ahju kütta. Olime märjad ja külmast kanged. Igapäevane kurnav nälg peale selle. Miks? Sest elasime kaugel Euroopas, aga pöördus kodumaale tagasi usus, et siin on kõik hästi. Paljudel polnud siin midagi teistmoodi.“
4. „Mul tõusevad ihukarvad püsti kui mõni “Polnud vigagi …!”. Muidugi polnud ELLUJÄÄNUTEL viie aasta pärast vigagi…“
5. „Noh see on poseeritud foto. Maalehe autoril ning ilmselt ka toimetajal soovitan soojalt lugeda kahte raamatut “Eesti vanaemade lood” ning “Eesti vanaisade lood” ning peale lugemist ma arvan vast selluseid lugusid ei avaldata. Noored, eriti ajakirjanikud, peaksid ikka laia silmaringiga, suure lugemusega, inimesed olema. Ma ei imesta, kui mõni sulerüütel leiab, et see oli lausa romantika!“
6. „
– Kui nüüd kõrvale jätta sundasumine…” – ju siis küüditatud olid turismireisil! Mitmes aasta Siberit seal pildil on? MÕNI EI TAHTNUDKI LÕPUS ENAM KOJU????? TULLA!
– HUVITAV ARUTELU … “Polnud vigagi …!” MITMES AASTA JUBA ON SIBERIS OLDUD? MÕNI EI TAHTNUDKI LÕPUS ENAM KOJU????? TULLA!
– Meie pere on Siberiga “möödaminnes” kokku puutunud ja kui keegi nüüd LAUSA IRVITAB, et loomavagunist väljatuikunud LÖBUSATELE LUUKEREDELE ANTI NAISTEGA PULLITEGEMISEKS MOTIKAD PERSE ALLA, siis olen KAHE KÄEGA LIBERAAL “… Polnud vigagi …! Kuidas tegelikult ….” . Kui JULMAD ON HARITUSETA ….!
– Loomulikult tulid ELLUJÄÄNUD tagasi, AGA KÕIGEPEALT PIDID SA ELLU JÄÄMA JA PIDID KA SINU LAPSED MULDONNIS ELLU JÄÄMA! JA SINU EMA VÕI VANAEMA PIDI TÄITMA METSAS PUUSAAGIMISEGA NORME, ET SUL ÜLDSE MIDAGI SÜÜA OLEKS… ! ” … siis ei paistnud häda eriti midagi olema …!
– KÕIGEPEALT PIDID SA ELLU JÄÄMA JA PIDID KA SINU LAPSED …“
7. ”
– Jah, elu nagu lill, suva kuhu sind viiakse.
– Sa ei kujuta ette kui sügavalt see sarkasm lõikas. Sellega võiks betooni viilutada.
”
Kas see mälu hülgamise laine iial otsa saab?
Eesti Mälu Instituudi poolt lubamatu kergusega Eesti mälu hülgamine ei ole üksikepisood. SA VALDEF on kajastanud oma eelmiste postituste raames, kuidas Muinsuskaitseamet, Meremuuseum ja Eesti Rahvusringhääling koostöös suutsid nii otseselt valetada meile saadetud ametlikus Juminda miinilahingu näituse tutvustamisel ülessoojendatud Nõukogude Liidu propaganda narratiivi, Eesti okupatsiooni eitamist ja Eesti Vabariigi vastast sõnumite edastamise protestiva avalduse vastuskirjas, kui ka meie meeletud katsed teha Eesti Ringhäälingule ning Eesti Ekspressile selgeks, et Venemaa välisministeeriumi poolt taaselustatud Nõukogude aegse propaganda Ukraina võltsnatsismisüüdistuste avaldused ei kuulu Eesti Vabariigi meediaagentuuride repertuaari tulenevalt Eesti Vabariigi poolse ründega Ukraina, Ukraina rahva ja riigi ühtsuse vastuse selliste sõnumite edastamisel üldsusele. See, et Eesti Rahvusringhääling on läinud uusvenestamise lainele nimetades Venemaal paiknevate soome-ugri rahvaste ametlikke esindajaid nende venestatud nimedega vastu nende selget soovi, on juba asi, mida me ei oska öelda, millise vahendiga see tuleb paranda. Meie probleem ongi selles, et ääretult hooletu suhtumisega oma enda ajalukku ning täiesti kohatu sõnavara kasutamise tõttu me oleme rahvusena menetanud mistahes mälu sellest, mis asi oli kaks Nõukogude okupatsiooniperioodi ning millised olid nende tagajärjed.
Eesti Mälu Instituut andis täiesti ootamatu ning mitte keelegi poolt soovitud panuse sellese probleemi ning see on juba kriisi märk, sest muutuvate põlvkondadega on muutumas ka suhtumine oma ajalukku ning see on läinud teed, millest mälu kandvad isikud ei saa enam vait olla.
1938. aastal asutatud suurima suremusega GULAG laagritest Vorkutas. GULAG laagritel polnud nimesid, neid mõeldi juurde, sest laagreid identifitseeriti numbrite abil. See on ka üks põhjustest, miks GULAG kontsentratsioonlaagritest ei räägita sedavõrd süstemaatiliselt ja pidevalt, sest nad olid hajutatud, mõeldud ainult ametkondlikuks identifikatsiooniks ning isegi nimetus Vorkutlag Vortkua GULAG laagrile omistati liitsõnana mõistetest Vorkuta ja laager.
GULAG, 1938, Vorkuta laager. Laagri värava võlvidel on kirjas “Töö Nõukogude Liidus – see on au-, kuulsuse-, väärikuse- ja kangelaslikkuse asi.”
1938, Воркутлаг, ГУЛАГ.
"Труд в СССР — дело чести, дело славы, дело доблести и геройства!" pic.twitter.com/WuFaSgs7vV
— SA Vabaallikate demokraatia fond (@ValdefOrg) August 26, 2021
Sergei Metlev, Eesti Mälu Instituut ja (esmane) reaktsioon.
SA VADEF ja selle artikli autor ütlevad otse välja, et me mõistame hukka mistahes rünnaku, või selle katse, Sergei Metlevi osas vaatamata tema poolt kasutatud sõnatusele. Sergei Metlev on pikaaegne Eesti Mälu Instituudi töötaja ning tema on ka esimene paljudest teistest avaliku sektori asutustest ja institutsioonidest, kellega me oleme suhelnud, või palunud selgitada oma tegevust, kes on ka andnud tagasisidet. Siiani on tagasiside vormiks vaikimine ning tõstatatud probleemi eiramine või sellega mitte tegelemine.
„Hr Dmitri Sädus, tegemist on teadliku vale levitamisega. Eesti Mälu Instituut pole kunagi sellist lauset öelnud. Seda esitekst. Teiseks – fotode autor on küüditatu, kes tegi pilte kohapeal. Tegi nii, nagu õigeks pidas. Kes teie olete, et teda hukka mõista? Olete siin tervet gruppi kinni kirjutanud psühholoogiliselt ebastabiilsete tekstidega, ilmselt eesmärgiks on valede ja emotsioonidega inimesi tülli ajada omavahel.“
Sergei Metlev Eesti Mälu Instituut on institutsioon, mille töötajad kannavad selle institutsiooni väärtusi ning üheselt muudavad selle organisatsiooni sisu selliselt, kuidas see kuvand välja paistab. See, kui mingi organisatsiooni haru või indiviid teeb mingi sammu, mis läheb vastu selle organisatsiooni väärtustega ja samuti ühiskonnas mälu kandvate isikute arusaamisega kuidas mälu formeerus, siis see on organisatsiooni probleem, sest probleemist tuleb rääkida, sellele indikeerida ning organisatsioon peab ise enda sees tegema piiavalt muudatusi, et see oleks vastavuses tema poolt kantavate väärtustega. Personaalsete rünnete ja isikuprobleemide esiletõstmisega ei saavuta me midagi, kuid samas ei saa nõustuda väitega, et Eesti Mälu Instituut ei kanna kaasvastutust, sest selline on seadusandlusega reguleeritud suhe isikute ja juriidiliste kehade vahel, mistõttu praegu on hakanud see probleem olema eetika, moraalsete väärtuste ja moraalsete pidurite küsimus. See, et reaktsioon on ühtne üle kindla mälu kandvate isikurühma, viitab asjaolule, et on tehtud väärtushinnanguid muutva üllitisega, millele järgnes reaktsioon nii nagu ta oli. Reaktsiooni aluseks on üks Eesti Mälu Instituudi isik, kuid ei saa muuta seda probleemi olematuks EMI jaoks, sest see probleem võib esile kutsuda vajaduse muuta nii juhtimist, struktuuri kui ka eetiliste väärtuste ümberhindamist, mis ei ole ühiskonna või üksikindiviidi jaoks hoomatav.
Nüüd on hea moment Eesti Mälu Instituudi jaoks määratleda sisemiselt, kas minnakse ringkaitsesse ja ignoreeritakse või võetakse asja tõsiselt ning hakatakse sellega tegelema ja selle raames kommunikeeruma. Kumma tee EMI valib, on praegu EMI jaoks veelahkme koht, sest siit alates on organisatsioon võtnud seisukoha.
Kui EMI esindajana nüüd selgub, et siit tuli praegu ad-hominem rünne minu ja SA suunas, siis ma soovitan tõsiselt revideerida oma väärtushinnanguid, sest küsimus on, kas Eesti Mälu Instituut on ususekt või organisatsioon, mis tegeleb Eesti mäluga.
