Valdo Praust: 31. juulil 1941 Punaarmee ja hävituspataljon põletasid maani maha Roela mõisa.
Eestlaste üks suuremaid probleeme Nõukogude okupatsiooni järgsel perioodil on nende võimetus mäletada, mida see periood tähendas. Selle lisandub talumatu tõdemus, et eestlastel selgelt puudub mistahes arusaam, kuidas etnilised venelased käituvad, millest tulenevalt ei saa eestlased aru ka sellest, kui Eestis elavad etnilised venelased mõnitavad või alandavad avalikult eestlasi. Üks etnilise venelase põhiomaduseks on süüdistada vastaspoolt, kirglikult ja järeleandmatult, kõikides nendes kuritegudes, mida tema või tema aatekaaslased on üldse sooritanud. Kui etniline venelane teab, et on toimunud massimõrvad etnilisel pinna, siis seda peab kindlasti teinud olema vastaspool. Kui etniline venelane teab, et ta on korda saatnud just selle sigaduse, siis ta süüdistab agressiivselt ja vastaspoolt alandaval viisil teda antud teo sooritamises, olenemata, kas vastaspool ka seda ise teab, milles teda süüdistatakse. Siit tuleb ka välja, see läbiv põhi teesis, mida Nõukogude propaganda on üles ehitanud, kus Saksa armee ja sakslased on need viimased inimvärdjad, kes põletasid külasid maatasa, kes põletasid maju maatasa koos sinna lukustatud inimestega, kes lasid maha süütuid poliitvange ja punaarmeelasid, kes pilastasid ja põletasid kõik omal teel, kes viisid ellu põletatud maa taktika. Probleem on selles, et tulenevalt eestlaste võimetusest aduda, mida ta ajaloos on saanud tunda, ei suuda nad mõista ka selle mineviku sisu, sest me ei räägi sellest minevikus viisil, mis kirjeldaks selle tegelikkust, selle õudusi viisil, mis rahva mällu selgelt jäävad, mis lükkab ümber need poolpidused teesid, mida isegi eestlased ise suruvad ja peale sunnivad oma vähese teadmisega mineviku osas. Meil on tarvis hakata rääkima Nõukogude Liidu okupatsiooni jubedustest, NKVD ja hävituspataljonide poolt okupeeritud Eesti territooriumil sooritatud sihilikest ja süstemaatilistest inimsusevastastest kuritegudes esimese ja teise okupatsioon ajal, isikutest keda kõik on maha lastud, piinatud või elusalt põletatud ja tundmatusse ühishauda heidetud, mida pole veel Eesti Vabariigi territooriumil avastatud.
Tulenevalt 1941. Eesti suvesõja 80. aastapäevast, me toome ära Valdo Praust postituse Punaarmee ja hävituspataljoni poolse tegevusena Roela mõisa hävimisest, mille varemed jäid taastamata ning mis 1970ndatel lükati kokku.
Täna 80 aastat tagasi, 31. juulil 1941, peeti kottijäänud punaarmeelastega ja hävituspataljonlastega maha Roela lahing tollase Tartumaa põhjaosas – paigas, mida nüüd tuntakse rohkem Voore nime all. Hävituspataljonide rünnak tuli sakslastele ootamatult, mistõttu kahtlustatakse kohalike seas bolševike kollaborandist informaatorit. Lahingu käigus hõivasid bolševikud ajutiselt Roela mõisa ja hävitasid mitukümmend sakslaste autot ja mootorratast. Samuti põles selle lahingu käigus maha Tartu-Roela mõisahoone – ilus nurgatorniga kahekorruseline historitsistlik loss, mis oli ehitatud 1850. aastatel. Fotol mõisahoone varemed 1970. aastatel enne lammutamist (Veljo Ranniku foto, Muinsuskaitseameti fotokogu).
