Mauri Kiudsoo: Liesna ehk Leek, 4. märtsil 1950, ehk metsades tapetud lastest…
Me toome ära selle ülima tähtsuse osas meie ajalookäsitluses ning vajaduses tuletada meelde meie endi ajalugu sellisena nagu ta oli, välistamaks selle unustamist või süstemaatilist ilustamist ühe osapoole tegude varjamiseks.
Me toome ära Mauri Kiudsoo, kui praeguse hetke Eesti parima metsavendade ajaloo uurija ja väljakaevamiste teostaja sündmuste kulgemise ja sündmuste ahela taastamiseks selle säilimiseks kollektiivses ajaloomälus. Me toome selle ära, sest Mauri Kiudsoo tõi uuesti välja selle loo tema esimesel aastapäeval, mis omakorda tuletas ka meile meelde, et see on siiski sündmus mida me peaksime mäletama ning Liesna ehk Leek, vääris elu, mida ei andnud talle Nõukogude Liidu okupatsioonivõimud NKVD näol ja seda on vaja rääkida avalikult ja valjul häälel.
SA VALDEF tahan siinkohal uuesti tänada Mauri Kiudsood oma töös ja ettevõtmises sellise olulise lähiajaloo mälu taastamise ja selle avalikkusele kättesaadavaks tegemisel viisil, kuidas inimesed sellesse suhestuvad paremini.
Mauri Kiudsoo postitus on lugu lapsest, kes polnud veel sündinud kuid tänu ema ja aatekaaslaste pingutustele jõudsid põgeneda esmasest NKVD punkrilahingust ning jõudnud põgeneda ja varjuda lähimasse uude kohta, olid neid jäljed lumel reetnud ning viimases pelgupaigas sünnitust vastu võtma pidanud ema pidi ka tunnistama, nii tema kui ka mõned tunnid vana tütarlaps põlesid elusalt sisse. NKVD hiljem avalikult esitab nende põlenuid jäänuseid kui hoiatuseks kohalikele metsavendade toetamise osas.
Pisikeste laste elamine punkrites oli sõjajärgsetel aastakümnetel võrdlemisi erandlik nähtus. Alaealised lapsed ööbisid repressioonide kartuses pigem mõnes metsatalus või kasutati varjamiskohana ära ka kodutalu lähimat ümbrust. Siiski leidub teateid laste sündimisest, elamisest ja ka hukkumisest punkrites.
1996. aastal Eesti kagunurgas avatud tagasihoidlikule mälestuskivile on kantud lisaks kolmele metsavennale ka koos emaga hukkunud tütre nimi – Liesna e. Leek. Tegemist on siis kohaga, kus kolm lätlast andsid oma viimase lahingu ning põlesid lõpuks küüni (tegelikult lauta) sisse. Nende laibad koos samas hoones hukkunud eesti soost Elvira Kängsepa ja tema vastsündinud tütrega viidi pärast lahingut Aluksnesse, kus neid avalikult rahvale näidati; nende säilmed asuvad siiani kusagil nimeta hauas, vene julgeoleku salakalmistul.
Kui eesti uurijad on varemalt osutanud sellele, et laps oli hukkumise hetkel paari päeva vanune, siis tuginedes lätlaste andmetele, sündis laps alles lahingu ajal, mil vene sõdurite leekkuulid olid hoone katuse juba põlema süüdanud…Kui vene julgeolekujõud laipade kättesaamiseks hoone rususid eemaldasid, avanes neile pilt, mis… ema oli kuni viimase hetkeni proovinud oma kehaga imikut leekide eest kaitsta.
Kuigi metsavennad, kes keeldusid end elusalt vene julgeolekule kätte andmast, langesid Eestimaa pinnal, asus nende punker Lätis Vaidava jõe lähedal (u. 2 km piirist). Kolmel mehel ja viimaseid päevi lapseootel naisel õnnestus 4. märtsil 1950 toimunud julgeoleku haarangust pääseda, kuid lumele jäänud jälgede järgi tuldi neile järele ning piirati suurte jõududega sisse. Nende punker jäi lahingupaigast linnulennult 7 km kaugusele.
Konkreetne metsavendade grupp, mida juhtis Peteris Viks, oli moodustunud 1948. aastal, mil Kirde-Läti metsavennad otsustasid oma taktikat muuta, jagunedes väiksemateks grupeeringuteks. Salka varustasid võrdselt nii eesti kui läti elanikud…
10. juulil 2020 püstitasid lätlased Viksi salga metsavendade punkri asukohale mälestuskivi.
P.S. Paljusid, kes seda teksti loevad, vaevab nüüd kindlasti küsimus, et miks 1949. metsa varjunud lapseootel naine end julgeolekule elusalt kätte ei andnud…Seda võimalust metsavendadele enne lootusetut lahingut ka pakuti…Põhjuseks olid tollal Vastseliina ja Aluksne “hallides majades” praktiseeritavad metsikused, mis sundisid metsavendi langetama selliseid äärmuslikke otsuseid…
https://www.facebook.com/mauri.kiudsoo/posts/3134921233256598
