(ülivõrdes) kõige omane tuli, sumerid ja Jüri Arrak.

Ungari arvutiteadlane Peter Revesz avaldas 2017 aastal oma teadustöö paberi „Establishing the West-Ugric language family with Minoan, Hattic and Hungarian by a decipherment of Linear A“, kus ta tõi välja, et seni tõlkimatuks loetud Minose kultuuri lineaar A pilt-silp keel kuulub ugri keelte rühma kõikide oma omadustega. Mõni aeg hiljem Peter Revesz tunnistab, et vaatamata sellisele lakoonilise, mõnede jaoks mittemidagiütleva avastuse osas, oli ta üsna üllatunud jõuda selliste järelmiteni teadustöö tegemise käigus. 15-aastasena tulnud Ameerikasse ei kavatsenud ta eales naasta kodumaale ega ka rääkida ungari keeles ja nüüd ta siin on, keset Ameerika ülikooli,  tegemas teadustööd, kus ühe kogu tänapäeva valge Euroopa kõrgkultuuri loonud tsivilisatsiooni substraadis on ungari keelele sarnased häälikumuutused ning mitte keegi ei tea, kes olid Minoa saare elanikud ning kuhu nad kadusid.

2019. aastal avaldatud teadustöö „Sumerian contains Dravidian and Uralic substrates associated with the Emegir and Emesal dialects“ viis omakorda tema end YouTube kanali peale oma töö tutvustava loengu video ülespanekuni. Inimesed, kes puutuvad selliste videotega kokku või loevad nende teadustöid, vajavad aega, et mõista selle sisu, eriti kui see muudab kogu senise maailmapildi peapeale ning sa saad aru, et sa oled selle ugri etnose ja religiooni esindav isik.

Antud artikli aga tegelik kangelane on Jüri Arrak. Jüri Arrak on suutnud oma pika kunstniku karjääri jooksul luua sedavõrd palju ja fundamentaalseid teoseid, et nendega tutvumine võtab terve plejaadi. Üks vast kõige meeldejäävam kõigest Jüri Arraku teostest on „Suur Tõll“ ja sellest tehtud multifilm. „Suur Tõll“ on miski, mida vaadates sa tajud kogu seda katva maailma sügavust isegi sedavõrd lühikese visuaalse teose raames. Jüri Arrak oli inimene, kes lõi kogu visuaalse poole ja maailma, mida inimesed saavad tarbida ning see kandub nendega edasi kogu elu. Aastad möödusid ja tuli aeg, kui ansambel Metsatöll otsustas Jüri Arrakul teha nende plaadi esikaane pildi. See pilt on meie peakangelane.

 

Sumerid kui ugri keele-, kultuuri- ja religiooni kandjad, tuleviku  niidumari keele valdajad.

Orientalistika on teadus, mis sündis XIX saj. Briti aristokraatia üleliigse vaba aja tekkest, mistõttu nad hakkasid ennast intellektuaalselt kõditama ideedest, et nad suudavad mõista iidseid keeli, kuna nad on haritlaskonna, valgustatuse ja kõrgete sotsiaalsete staatuste ühiskonna esindajad, evides kõiki eeldusi mõistmaks vanu tsivilisatsioone. Peale seda kui antud keeleruumis tegutsev Ameerika ühendas oma jõud, olemegi seal, kus me oleme. Me eestlastena oleme omakeelses omariikluses; alg-, põhi- ja kõrghariduse keskkonnas lihtsalt mugavaks läinud eeldades, et kõikidel teistel ugri keele valdajatel on sama suur õnn olla oma emakeele keskel. Mari keele valdajad, nii niidumari, mäemari, kui ka loodemari keelekandjad, peavad leppima sellega, et kui tehakse mairkeelne multikas lastele, siis see on vene keeles ja emakeelsed on ainult multikas esitatud tüvisõnad nagu mets, looma- või taimenimi.

Vasakul on mari карт poolt postitatud palve. Карт (kart) on mari pühaduspalvete riituse läbiviija. Muinaseestikeelne vaste on praeguseks lahtine, mistõttu ei oma mõtet seda isegi seda huupi pakkuda segaduste vältimiseks. Paremal on inglisekeelsete ülikoolide kõrghariduse ja teadusharu süstemaatiliste tööde tulemusena saavutatud teadmine, mida üks või teine asi sumerite keeles tähendas, aga see on ilmtingimata kirjas inglise keele grammatika ja foneetika reeglitest lähtuvalt. Praeguseks on inglise keelt rääkivate teadlaste ülim mantra – “sumeri keele kõnelejad kadusid”, “me ei tea, kes olid sumeri keele kõnelejad”.

“Поро Ош Кугу Юмо, Ош Кече!” (Poro oš kugu jumo, oš keče) on niidumaride keeles “Armas valge kõigevägev jumal, valge päev (päike)!”, kus kasvõi see поро (poro) vastab eestikeelsele mõistele kallis, armas, väärtuslik, hea ehk moodsas keeles kullakallis.

Inglise keelt valdavad ja ainult inglise keelt mõistvad sumeriga tegelevad isikud on tõlkinud sumerite jumalate eesliidest dios kui dios, kui maride keeles on see де ош (de oš). Ош (oš) on valge, jää, blond, aarialane mõiste. Де (de) omakorda eesliides, mis tähistab ruumiliselt varem esinevat objekti. Maride keeles puuduvad vasted inglise keelt kõnelevate isikute poolt tuletatud mõistetele Di (ди) ja os (ос), vaid need on alati olnud де (de) ja ош (oš). Kui ainult inglise keelt kõnelevad isikud oleksid viimase 220 aasta sees suutnud mõista, et see on niidumaride keel, selle keelekandjad on elusad, ning seda keelt on vaja tunda sünnijärgselt, et mõista sumerite poolt kirjapandu.

Dios Anu on õiges marikeelses kirjakeeles “Де ош a ну” (De oš a nu) ehk neljasõnaline lause, kus marikeelne ну vastab eestikeelsele sidesõnale “aga”, kuid liitsõnana а ну (a nu) on selleks mõisteks “oh jaa”. Kõrgelt haritud, mitmeid sajandeid sinna matnud inglise keelt rääkivad haritlased on sumerite tavalause “Де ош a ну”, mis tegelikult tähendab “(ruumiliselt varem esinev) valge oh jaa”, tuletada terve jumalate ja sumereid valitsenud pühade kuningate plejaadi, mille peale baseerub kogu tänapäeva inglisekeelne pop-kultuur ja esoteeriline maailm.

Dios Enlil on Де ош ен ли (De oš en li) või ла (la) ehk “(ruumiliselt varem esinev) valge inimene aasta / millegi vastu / millegi tasuks.” Kusjuures marikeeles on suur vahe, kas lause on ен ли (en li) või ен ла (en la), mistõttu on inglise keelt emakeelena rääkivate isikute võimetus teha nii olulistes asjade vahet, kaasaarvatud mõista, et tegu on liitlausetega ehk siis marikeele on need kui eesliidesed, on juba omaette probleem, sest kui ugri keele valdajad ise ei võta seda teemat ette, siis jätkub see tendents, kus valgustatud valge briti aadelkonnast tulenev kihtideks jaotatud ühiskondliku maailmapildiga isikud tulevad rääkima keelevaldajatele, kuidas peab nende keel olema ja kõlama, sest nad tõlgendasid seda nende eelaste silp-pilt kirjade peal sellistena.

Niidumaridel pole seda luksust, et oma emakeeles õppida. Venemaa ametnikud on otse öelnud välja, et marikeelne haridus on võimatu, sest see on madala kvaliteediga ning kõrgharidus on välistatud, sest maride keeles pole olemas isegi modernseid termineid. See meenutab Eesti Nõukogude okupatsiooni poliitikat, lihtsalt me oleme unustanud ja tahtlikult unustamas kuivõrd allasuruv oli see eesti keele suhtes ning me oleme õnnesärgis sündinud, et me evime võimet isegi 30 aastat peale okupatsiooni lõpetamist, saada aru, et meil on ugri vennasrahvad, kelle keelt vallates me suudame mõista tsivilisatsioone, keda valged inglisekeelsed haritlased loevad Euroopa valgustatud ühiskondade ja Indo-Euroopa keelte kultuuri loonud tsivilisatsioonideks, samas ei suuda aru saada ega kaardile kanda ugri, soomeugri ja ida-uurali keeli ja keelekandjaid, sest nad on nende jaoks primitiivsed ja “neid pole olemas” ehk selle maa peal paikneb Venemaa, mis on täiesti aktsepteeritav konstruktsioon ning see pidi tollal samuti nii olema.

Sumerite puhul on oluline märkida, et see, mil nemad on keelt kasutasid ning tolleaegne grammatiline norm oli selline, et me suudame nende üksikute lausete ja mõistete kaudu tuletada tänapäeva ekvivalentmõiste, kuid see aitab kaasa mõista ja tuletada kasvõi muinaseesti keele vaste, sest nii mõiste “(ruumis varem esinev”, “valge / jää” ja “millegi tasuks midagi tegema (ohverdama, karjatama jne.)” avab meile akna meil siiani puudu olnud kirjalikele allikatele tolle ajastu mõttemaailma, mis oli 4600 ja enam aastat tagasi. Kõige Omasem Tuli / Suure Tule / Suure Tõllu eepost sumerite algkeeles sooviks küll lugeda moodsasse keelde mitte tõlgituna.

Niidumaride keel on sedavõrd ugri religioonile, põllumajandusele ja ohvriandide andmisele suunatud, et marikeele palve päis “У кечым вашлийме годым” (U kečõm vašlijme godõm) on praktiliselt võimatu tõlkida moodsasse eesti keelde. Otsetõlkena kõlab kui “Uudne päevastatud vastutulija jooksul”, kus У vastab mõistetele uudsevili, uus, saak, aastavahetus ja кечым (kečõm) dateerima, päevastama, kuupäevastama ehk tänapäeva niidumarid on eestlastele lähim aken muinaseesti keelevaldajatele ja muinaseesti mentaalsusesse.

Nende kahe pildi ajaline vahe on üle 4600 aasta, aga me oleme võimelised ka selliste vahemaade tagant mõistma ja lugema neid tekste, lihtsalt puudus see teadmine kes on vahendajakeeleks.

– У кечым вашлийме годым -> Uue päevastuse algusele vastuminemine.

– Поро Ош Кугу Юмо, Ош Кече! -> Võimas helge kõigearmas jumal, helge päev!

– Де ош a ну (Dios Anu) -> Oma tundeid kinnitades esimesele aovalgusele. (Jumalale tõotust andmas koiduvalguses).

– Де ош ен ли (Dios Enlil) – (ruumiliselt varem esinev) valge inimene aasta

– Де ош ен ла (Dios Enlil / Enlal) – (ruumiliselt varem esinev) valge inimene (mille väärtuses, mille vastu, mille tasuks, vastutasuks)

– Де ош ен ли /Де ош ен ла (Dios Enlil) -> Esmase saabuva uue aasta aovalguses ohvrit andes (ohverdades).

Soome ja Ungari on kahjuks loobunud arendamas ugri temaatikat. Eesti on ainus suurtegija ja mootor selles vallas. Meil on viimasel ajal süstemaatiliselt käsil eestlaste katkestamine soomeugri rahvastest ja ugri religioonist, ka siis, kui siin maal on soomeugri, ugri ja teiste meie religioonikandjate arheoloogilisi leide tuvastatud ja geneetiliselt oleme me sama haplogruppi jagamas. See on ka põhjus, miks on sellised artiklid peavad olema avaldatud, et võimalik, keegi suudab katkestamisele teha lõpu ja pöörab kogu oma tähelepanu ka meie emamaa poole. See on siiski vene maa. Vened olid need, millega me jõgede kaudu sinna ja tagasi liikusime ruhidel, haabjastel ja hiljem vendel. Vene oli see tehnoloogiline tulem, millest sai alguse klinker paadiehitus.

Sumeritest said hilisemad mari keele kandjad. Kreeta Minose kultuuri kandjatest said komi keele kandjad.

Mari keele kaasamine mõistmaks ugri keelte spetsiifikaid sumeri keeles tõendas uuesti, et eesti keeles peab č täht olema esindatud, sest see on ugri keelte lahutamatu osa, ning me saame sellega oma vennaskeele kandjatega otse suhelda.

 

Эн на тӱл ehk En na tül

Sumeri nimede ja nende derivaatidega on sumeri kultuuri puhul kujutatud lahingustseen dateeritud 2600–2350 e.m.a., kus pikkade piikidega varustatud sõdalased marsivad üle loogus langenud vaenlaste kehade, kelle ees kõnnib isik, keda tänapäeval loetakse kuningaks nimega Eannatum. Eannatum on sumeri tekstides välja toodud kui 3-meetrine isik. Mistahes ugri keeles puudub igasugune hiiglase mõiste kuna kõik vägilased, kalevid, ja eepostes esinevad kangelasvõitlejad, on juba vaimusilmas suuremad kui inimesed ning puudub vajadus ilmselget täiendavalt väljendada. Niidumaride keeles mõisted Эн на тӱл (Eannatum) on aga tõlgitav kui “(ülivõrdes) kõige omane tuli” ehk “kõige ülemuslik tuli”, kusjuures тӱл peab olema arhailine vorm, mis tänapäeval on võtnud тул vormi ning eesti keeles kõlab see ei kuidagi teisiti kui tõll. Sumeri Eannatum on niidumaride эн на тӱл ehk eesti keeles Suur Tõll. Sumerite savitahvlile on kantud sumerite kirjeldus Suure Tõllu eeposest, mis omakorda langeb kokku oma visuaalse kujutuses Jüri Arraku teostega, kuid eriti Metsatöllu “Hiiekoda” plaadi esipildiga. Tegu ei ole kokkulangevusega. Tegu on selle sama veidrusega, et teatud etnose allegooriaid ja nimesid on võimalik tagasiulatuvalt mõista ning näha seoseid erinevate ugri maarahvaste vahel. Samuti jääb suhteliselt avatuks interpretatsiooniks, kas taani- ja saksakeelsed eestlaste nimed ei ole mitte teisendatud nende keelde nii, nagu nemad soovivad neid hääldada, ehk nagu praegu Venemaal olevad ugri rahvad, kellel puuduvad ametlikud oma emakeelsed nimed, sest Venemaa ametnike jaoks peavad kõik põlisrahva isikud olema domineeriva etnose nimedega.

Nende kahe pildi vahe on 4622 aastat.

 

Jüri Arrak

Sumeri kuninga Eannatum nime tõlkimise vajadus lähtus Ameerika ülikooli teaduri loengus välja toodud faktist, et Eannatum on sumerite eeposte järgi toodud mõõtude alusel 3-meetrine isik. Ugri eepostes pole hiiglasi ning 3-meetrised isikud on ugri eepostes vägilased. Soov mõista, mis peitub Eannatum nime taga tuli kaks täiesti ootamatut avastust – Suur Tõll kui eepos on esindatud sumerite savitahvlitel algsel kujul; Tõll kui nimi on häälikumuutuse läbinud muinaseesti mõiste tul (tuli), mis on niidumari keelne substraat eesti keeles tulenedes mõistest тӱл. Тӱл mõiste on väga spetsiifiline niidumari keeles, kus kui тул on etümoloogiliselt tuli, siis тӱл on etümoloogiliselt kastutuses tule muutuse kirjelduses – valgusfooris vahetus tuli светофорышто тӱл весемын.

Ka sellise pooliku teadmisega tekkis esimene mõte Eannatum savitahvli nime tausta teada saamisel nii assotsiatsioon Suure Tõlluga kui ka visuaalne assotsiatsioon, et savitahvel dateeritud 2600–2350 e.m.a. omab äravahetamiseni sarnast visuaalset stseeni kujutust Jüri Arraku teosena. See teadmine, et selline visuaalne teos on olemas, tuli esimese asjana ilma, et oleks mäletanud selle plaadi nime, plaadi esikaane detaile, või üldse Jüri Arraku kunstiteoste detailset kataloogi. Ka muud Jüri Arraku Suure Tõllu varasemad kunstiteosed kannavad äravahetamiseni sarnast visuaalset meeleolu ja massistseeni hinge, mida ei ole võimalik seletada eha saa lugeda juhuslikuks isegi vaatamata kahe teose vahel on 4600 aastat.

Jüri Arrak „Hiiekoda“ teose kõik detailid on esindatud sumeri Эн на тӱл savitahvlil. Tegu ei saa olla lahingustseeniga ega reaalse kuninga kujutusega ning see ei saanuks kunagi ilmsiks ennem, kui nimi poleks tõlgitud tema emakeelsest tänapäeva ekvivalendis. Jüri Arraku maalil on detailidena identsed nii pikad lahingupiigid, kilpidel kasutatud mustrid, sõdalaste peas olevad spetsiifilised mütsid, mida mõned tõlgendavad olevat kiivritena, lahingustseen ja selle intensiivsus on täpselt sama kõrge pingestatusse tasemega. See, et muinaseesti sõdalane liigub edasi lahinguväljal loogu heitnud vastase sõdalaste surnukehade vahel on nii omane nii eestlastele, ugrilastele, kui ka kinnitust saanud ajaloolistest ürikutest, kus tuuakse välja ugrilaste metsikut võitlusvõimet. Tegu ei saa olla  kokkulangevusega. Tegu on mingi konkreetse etnose esindajate sees oleva kultuurimäluga, mis on alati isikutes olemas ning selle allhoovused on etteennustamatud, kuid äratuntavad, kui tuttavad rahusiku kultuurimälu detailid tulevad päevavalgele sügavast ennemuistsest ajast.

Miski väga kauge ja sügav mälestus mee kultuurist voolab meie soontes.

 

Unnepewe

Soomeugri religiooni kohaselt on mõiste päev lahutamatu mõiste päikesest. Väga paljudes soomeugri ja ugri keeltes on päev ja päike jätkuvalt üks ka see sama mõiste. Eestlastel on mingil põhjusel tekkinud lahknemine, kuid ka nende kahe erineva mõiste puhul on selgelt tajutav otsene seos. Näiteks muinaseesti Unnepewe, tulenevalt tolleaegsete kultuurinormidest, kus õnn, nagu viljaõnn või linaõnn kui hea saagi tulemusena tulnud õnn ehk rikkus õuele, on tõlgendatav kui Õnnepäev ehk siis tänapäeva mõiste Päikesepaiste. Päikesepaiste vastab Ugri religiooni juhi nimele ning võimalik ka sünninimele. Ka on Marika Mägi oma “Taanlaste ristisõda Eestis” toonud välja Saaremaa kõrgema võimu esindajate nimed nagu Ylle, Culle, Enu, Muntelene, Tappete, Yalde, Melete, Cake, kus nimekuju, mis algavad C-tähega, vastab tulevase rootsi kirjakeele reeglile, kus K täht, tulenevalt tema foneetiliselt teisest hääldusest, on C, ning nimede panemine järetulijatele väljaspoolt oma kutluuri ja etnose ruumi on laialt levinud ka tänapäeva eestlaste seas.

Näiteks Kreeta saare Minose kultuuri lineaar A silp-pilt kiri on loetav lausa eesti keeles, kus esinevad ka tänapäeva eesti keelele tuttavad sõnavormid nagu riku kui mõiste rikki minema / riknema etümoloogias ning kui võtta ette komi keele, siis saab sellest tekstist täielikult aru, kuna Minose kultuuri esindajad olid ugrilased. See omakorda selgitab, miks ugrilastel on hobuse kõrval teiseks pühaks loomaks veis, või veise puudumisel selle ekvivalent põdra või põhjapõdra pulli näol.

Samuti peavad olema Eestis olemas muinasajal kirjapandud sõnumid ja ülestähenduse Novgorodi kasetoht kirjade leidude näol, kus kirjalikult suhtlesid omavahel kõik ühiskonna inimesed ning kasetohtkirjadest teadmine sai alguse alles eelmise sajandi 50ndatel ja on oluliselt täienenud selle sajandi viimase 15 aasta jooksul. Me lihtsalt ei otsi neid süstemaatiliselt õigetest kohtadest ning nii Minose lineaar A, kui ka Taani Riigiarhiivi Liivimaa digiteeritud materjalide hulgas leiab Harju-Viru vasallide notariaalse kirja seoses 2000 hõbemarga andmisega 1325. aastal, milles on loetletud muljetavaldav nimekiri (40 vasalli), ei jäta juba kahtlust, et kirjaoskus oli loomuomane, me lihtsalt pole seda leidnud juhu- ega süstemaatilise leiuna.

Sumeri kultuuri teaduslikult uurivad isikud on määranud, et Enki on sumerite peajumal – Dios Enki. Niidumaridel puudub selline mõiste. On olemas mõiste де ош ен кӱ, kus sufiksiks on kü, mitte ki. Де ош ен кӱ -> (ruumiliselt varem esinev) valge inimene kivi(l). De oš en kü sumerite savitahvlil on selgelt näha inimest istumas kivil. Võimalik, et isegi kivitroonil. Seega väide, et Enki on sumerite peajumal on väär, sest tegu on tegusõnaga, mitte nimisõnaga. Seda võiks tõlkida eesti keelde kui “valitud eestvedaja istumas (kivist) peatoolil.” Oluline on vältida mõisteid kuningas, ülik, valitseja jne. mis on moodsa ristiusu meelerisustused. Praegune sumerite jumalate uurimine inglisekeelses maailmas on viinud olukorda, kus tulevikuarheoloogid hakkavad tõsimeeli uskuma, et kivikuningas Ropka oli XXI saj. eestlaste alternatiivjumal.

Ugri religioonides pole isikukultus ning ugri religioonis valitakse vanemaid, vanemate kogu ja maarahvast esindavat vanemat vanemate seas.

Kui nüüd vaadata peale ja mõelda muinasaega, siis me võiksime siin näha paralleele meie enda ühiskonnanormidega ning väljendusviisidega.

(ruumiliselt varem esinev) valge (helge) inimene vastab muinaseesti mõistele Unnepewe ehk õnnepäev ehk päikesepaiste ehk valitud eestvedaja ehk valitud vanem. Esmane valge inimene / esmane helge inimene vastab mõistele jumalus, kuid kindlasti polnud meil kombeks isikukultused ja ühe isiku ainudomineerimine, mis on ka praegu Eesti ühiskonnas normiks sõltumata kui kõrgele üks või teine isik on suutnud ennast viia varanduse või töö tulemusel. Valitud helge eestvedaja on siin pigem kui valitud tark eestvedaja. Põhimõtteliselt vanemate kogu vanem, kelle volitused on ajaliselt piiratud.

Moodsas mari keeles on vanematekogusse valitud vanem вуйлатыше (vuilatõše). Dios Enki on (demokraatlikult) valitud vanematekogu vanem ehk esindaja. Näiteks tänapäevalgi valivad ersad ja marid omale vanemaid ja maarahva vanema. Ersadel on selleks mõisteks Inäzor.

Mis puudutab mõistet maarahvas, siis see on maa rahvas ehk põlirahvas. Peale kristuse pealesurumist muutus see matsluse sünonüümiks. Juba muinasajal teadsid eestlased, et nad on selle maa põlisrahvas ehk maa rahvas ja eestlased evisid kõik omariikluse ja parlamentaare valitsemise vorme isegi tänapäeva seadusandluse mõistes.

 

Allikad:
[1] https://www.facebook.com/groups/2223153108008095/posts/3222784611378268/