Narva maamunalt pühkimine 6. märtsi 1944. pommitamisega.
Stalin andis käsu võtta Narva linna 17. veebruariks 1944. Mitte ainult see ei õnnestunud, vaid selleks ajaks mobilisatsiooni korras saabunud Eesti lahingüksused stabiliseerisid rinde ning 23. veebruariks 1944. hävitasid Punaarmee sillapea edasiseks läbimurdeks. See oli meeletu läbimurre Jaanilinna ja Narva kaitselahingutes. Kogu nende kestvuse jooksul ei suutnud Punaarmee 2. Ründearmee mitte kordagi võtta ühtegi positsioone ning see jäi selliseks kuni taanduti Jaanilinna kaitsepositsioonidelt.
Meil on tarvis rääkida Narva pommitamisest ja maatasa tegemisest 1944. aasta kaitselahingutest, sest seda ei ole võimalik vaadelda eraldi Tallinna pommitamisest, mis ei olnud muud kui selle loomulik jätk.
Me toome Narva maamunalt pühkimise 78. aastapäevaks ära Valdo Prausti postituse Narva pommitamisest 6. märtsil 1944 millega linn kui selline lakkas olemast.
Täna 78 aastat tagasi, 6. märtsil 1944, tegi punalennuvägi 12 tundi kestnud hiigelõhurünnaku Narva vanalinnale, mille tulemusena see imeilus 17. sajandi barokklinn – 1617. aasta Stolbovo rahu järel Rootsi Kuningriigi teiseks pealinnaks ehitatu – praktiliselt terves mahus varemeteks muutus. Rünnakus osales üle 200 pommituslennuki ning linnale heideti kokku mitusada tonni pomme. Pommitati kusjuures tühja linna – elanikud olid sealt evakueeritud juba kuu aega varem veebruari algul, olulisi väeüksusi seal aga ei asunud, sest sakslased hoidsid toona enda käes ju ka Narva jõe jõetaguseid Jaanilinna/Ivangorodi alasid ning eesliiniüksused asusid seal, mitte Narva linnas endas. Nii oli hiigelpommitamisel väga vähe tunnistajaid, ainult need üksikud sõdurid, kes linnas korda hoidsid. Tegu oli esimese hiigelpommitamisega Eesti aladel, millele lähipäevil järgnesid samalaadsed Tapa, Rakvere, Jõhvi ja Tallinna pommitamised. Tänini on paljus ebaselge, miks selline pommitamine läbi viidi, käibivad vaid oletused. Kuna Stalini plaan Narva kaudu kiiresti Eesti vallutada ebaõnnestus ning näiteks Siivertsi sillapea likvideeriti vaid päev varem (5. märtsil), võib oletada vihast tingitud kättemaksurünnakut selle eest, et algsed pealetungiplaanid nurjusid ning “suure juhi ja õpetaja” Stalini käsk jäi täitmata koos nii mõnegi väejuhi soosingu kaotamisega. Kuna Narva oli pommitamise ajal tühi (ja tõenäoliselt luure pidi seda teadma), võib lisaks oletada veel õhtumaise linna meelega hävitamist. Ja loomulikult olid “punakotkastel” ju eeskujuks Briti Kuninglike Õhujõudude (RAF) ja USA lennuväe sarnased pommirünnakud Saksa ajaloolistele linnadele, millega sooviti murda sakslaste vastupanu ja moraali.
