Enne Bučat oli Misso – Punaarmee 1919. a. Misso tapatalgud Eestis.
Peale Ukraina Buča, Irpin, Hostomel ja teiste Kõivi regiooni asulate vabastamist Vene armee ühekuulise okupatsiooni alt päevavalgele tulnud etniliste puhastuste pildid on toonud päevavalgele väga valusad ja kaugesse minevikku ulatuvad samad sündmused, mis näitavad, et Venemaa, olles mistahes vormis valitsetud, ei ole midagi muud kui äärmiselt suurel territooriumil asetsev enneolematute metsikusega rahvaste kogu, mis võtab oma armeesse kõige madalama ühiskonna kihtide isikud, kes sooritavad etnilist puhastust mis jäävad meelde inimpõlvedeks.
Mauri Kiudsoo tõi välja Misso 1919 aasta Punaarmee poolt sooritatud tapatalgu, mis oli äravahetamiseni sarnane Buča genotsiidi ohvrite piltidega. Me toome ära Mauri Kiudsoo postituse, kuna selliste inimsusevastaste tegevuste jäädvustamine ja Eesti ühiskonna mällu toomine on meie töö.
1919. a. Misso mõisas toimunud, sadism, piinamine, kehaosade äralõikamine, etniline puhastamine kirjeldab kogu Nõukogude Venemaad, Nõukogude Liitu, Nõukogude okupatsiooni. See meenutab neid kohutavaid aegu nagu nad olid, selle vahega, et isikutel on võimalu ise neid kogeda ohutust kaugusest.
Misso mõis on mõis Kagu-Eestis, Võrumaal, mida läbiv tee ühendab omavahel Kirde-Lätit ja Petserimaad. Vabadussõja ajal toimunutest lahingutest paljud toimusid Petserimaa territooriumil pärast kui Eesti Vabariigi Kaitsevägi murdis Punaarmee positsioonid läbi.
Artikkel Petseri Uudised 4. III 1933.
14. aastat on sellest mööda, mil Misso valla elanikke tabas kohutav sündmus: Misso mõisas, kus punaste staap asus, tapeti 37 inimest. Need olid päevad, millele vanemate ja laste meelest iganes ei unune ja nende südameisse löödud haavad hauani valutavad. Üksi 27. veebruaril 1919. a. kanti surnuaiale 13 terrori ohvrit. Tapetute hulgas oli rikkaid ning vaeseid, noori ja vanu – 18 kuni 70 aastani. Kõik need süütud, kes viimase silmapilguni vabastamist lootsid, tapeti kõige elajamal viisil. Nii lõigati ühel 27. aastasel noormehel enne mahalaskmist huuled ära, teisel löödi püssipäraga pea puruks, kolmandal murti käeluu puruks. Et punased eesti sõdurite ootamatult pealetungimisel kiiresti pidid Missost taganema, pääses 24 inimest juhuslikult surmasuust. Isegi vangikongi visatud täisgranaadid ei vigastanud neid, kuna nad õnneks ei lõhkenud. Tapetuist seisid mitmed kuni punaste põgenemiseni 2-3 nädalat surmapaigal maas. Ka kohalikud elanikud ei saanud oma koduseid enne matta, kuni surnuaia-tee polnud veel vaenlasest puhas. Varemtapetuid maeti ajutiselt kuhugi aeda, hiljem surnud hoiti aitades. Nii tuli Misso valla elanikkudel tahe sõjaliini vahel olles elulibedust ja surmahirmu kannatada kolm kuud. Kuid seda suurem oli rõõm, kui meie vahvad kodukaitsjad südametu vaenlasele üle võidu said ja meie jälle vabalt hingata võisime.
Mauri Kiudsoo:
19. veebruaril 2022 möödus juba 103 aastat Misso kõrtsi hoones toimunud veretööst, mille näol oli väidetavalt tegemist viimase suurema enamlaste võimuperioodil toimunud hukkamisega. Ega selle sündmuse kohta meie ajalookirjandusest ülemäära palju informatsiooni ei leia. Samuti on mõningates teadusartiklites räägitud ekslikult “20 Vastseliina ja Haanja vallas pantvangideks võetud taluperemeeste” mahalaskmisest.
Esiteks on Misso mõisas hukatute arv (vähemasti minule teadolevalt) siiski mõnevõrra suurem. Sellel saatuslikul päeval jättis seal oma elu vähemalt 38 inimest, kelle nimed on jäädvustatud ka Vastseliina Vabadussõja ausambale. Teiseks ei saa me kõnelda üksnes taluperemeestest, kuna kohati arreteeriti inimesi lihtsalt suva järgi. Näiteks kui juhtusid tee asemel mööda põldu käima…
Misso mõisas toimunud hukkamisele eelnes peksmine ja piinamine Misso vallamaja puukuuris. Inimestele esitatud süüdistused olid absurdsed. Näiteks, et kinnivõetu “olevat viinud ratta katuse peale, sinna puuhalu vahele pannud ja läbi selle valgetele tuld näidanud”. Vallamajas töödeldi vaimselt ka naisi ja lapsi. Nii küsiti ühe 10. aastase lapse käest, et “tead, mida tähendab pikergune ring ja joon vahel?”. Seda kujundit näidati siis peopesa peal. Laps muidugi ei teadnud. Enamlasest ülekuulaja tõmbas seepeale põuest revolvri välja ja pani tüdrukule vastu rindu, ise ähvardades, et “kas seda tunned”…Üks Misso laps sai ehmatuse tagajärjel rindu “roosi” ja suri; seejuures ei saadud teda enamlaste terrori tõttu kaks nädalat maha matta….
Hukkamisi läbi viinud sadistide “sõjateed” illustreerib siiani Missos püsti olev mälestustahvel, mille peale on kirjutatud midagi sarnast, et siin võitles kommunistlik kütipolk…Selle kivi näol on tegemist “hulkuva neeruga”, kuna (kultuurimälestiste) registris teda pole ning on teine vahetanud päris mitmel korral ka oma asupaika. Eks ole selle mälestusplaadi sobimatusele ka korduvalt osutatud, aga tulemust ei miskit.
