Valdo Praust: 30. juulil 1941 kotti võetud Punaarmee üksused korraldasid Palamuse ja Kuremaa kandis tõelise massimõrva.
Tulenevalt, et Eestis pealekasvanud täisealine põlvkond suudab orienteeruda ainult visuaalsest natsismitunnuste leidmises ning ei evi mingeid märke ära tunda, mäletada või minna käima Nõukogude Liidu sümboolikas, inimsuse kuritegudes või neid isegi mäletada kus ja kuna nad toimusid, toome ära Valdo Praust postituse 30. juulil 1941 kotti langenud Punaarmee poolt veresaunade korraldamist Ehavere ja Eerikvere külades tappes tsiviilisikuid kättemaksuks väljapääsmatu olukorra eest ning seejuures põletades maani maha kogu majapidamise.
Meile jääb selgusetuks miks praegu selline tendents on prevaleeriv, kus isikud suudavad lääne, Ameerika, Briti ja Euroopa Nõukogude Liidu meelsusest tuleneva ajalookäsitluses hästi toime tulla minnes käima natsimeenutuste peale, kuid ei evi mingeid mälestusi või võimeid ennast mitte rahulikuna tunda Nõukogud Liidu, NKVD, Punaarmee või hävituspataljonide tegude peale.
Fakt, et selline Eestimaa elanike hävitamine toimus sedavõrd iseenesest mõistetavana ei saa võtta rahulikult ning seda ei tohi võtta kui paratamatus – see ei ole see ega pole eales olnud.
Täna 80 aastat tagasi, 30. juulil 1941, korraldasid Saksa vägede poolt kotti võetud Punaarmee üksused Palamuse ja Kuremaa kandis tõelise massimõrva, kus nad lasid Ehavere ja Eerikvere külas maha mitukümmend kohalikku elanikku ning põletasid maha nende talud. Põhimõtteliselt lasid nad maha iga nende teele sattunud kohaliku inimese (sh naised ja lapsed) ning põletasid ilma valikuta maha kõik, mis nende teele ette jäi. Alles Saksa vägede juurdetoomine ja punaste üksuste purukslöömine peatas selle tegevuse. Mis oli punaarmeelaste motiiviks tappa kohalikke elanikke (selle asemel, et anda end vangi või põgeneda läbi metsade omade juurde), pole täpselt teada. Selleks võis olla näiteks mõni hullunud punakomandör või politruk, kelle jaoks oli kottilangemine halb üllatus ning kelle jaoks kujutas selle järel iga kohalik elanik poliitilist vaenlast, kes tuli hävitada. Usutavasti aitasid sellesuunalisele tegevusele aitasid kaasa ka politrukide poliitloengud, kus räägiti sageli umbes sama juttu. Oli juba ju kommunismi “väljamõtleja” Karl Marx kirjutanud 1849. aastal, et need inimesed ja rahvad, kes saavad takistuseks kommunismile ja revolutsioonile (Marxi sõnade järgi “rahvarämps”), tuleb hävitada. Pole siis ime, et sõjategevuses seda taktikat ellu viidi – polnud ju Teine maailmasõda bolševike jaoks midagi muud kui maailmarevolutsiooni (mitmete maailma riikide “kommunistlikuks pööramise”) vahend, kuigi selle sõja algus algas mitmetel põhjustel mitte Punaarmee rünnakuga Saksamaa vastu, vaid just vastupidi. Muuseas 1940. aastatel oli tollal kehtivate rahvusvaheliste konventsioonide kohaselt sõtta mittepuutuvate ja sõjaga mitteseotud tsviilisikute tapmine sõjakuritegu – nendesamade süütegude eest (juutide hävitamise eest) mõisteti muuseas 1946. aastal Nürnbergi protsessil surma mitmed tippnatsid. Kurioosum oli aga see, et need konventsioonid kehtisid neile allakirja andnud lääneriikides, kuid N.Liit polnud enamikele neist konventsioonidest alla kirjutanud. Samuti ei lugenud bolševikud enda jaoks siduvaks Venemaa Keisririigi poolt neile konventsioonidele antud allkirju, sest bolševike seisukoha järgi tuli “kontrrevolutsiooniline element” (loe – kõik inimesed, kes ei jaga bolševike vaateid) kas isoleerida või hävitada. Nii polnud N.Liidus tsiviilisikute tapmine sõjas 1940. aastate algul seal kehtiva siseriikliku õiguse järgi üldse mingi (sõja)kuritegu. Sõja järel – iseäranis Nürnbergi protsessi valguses, millest N.Liidu sõjajärgse välispoliitika ja ideoloogia tähtis nurgakivi – “sund-unustati” N.Liidu ametlikes ajalookäsitlustes see asjaolu muidugi ära. Fotol – täna 80 aastat tagasi maha põletatud Saare talu varemed Eerikveres, mis oli muuseas üks neist paikadest, mille lugudest lähtudes kirjutas Oskar Luts oma Kevade.
