Valdo Praust: 28. augustil 1941 langes Tallinn.
- august 1941. on Eesti kollektiivsest ajaloomälust puuduolev tähtpäev. Mitte keegi ei tea, et sel kuupäeval langes Tallinna Saksa vägede kätte ja lõppes esimene Nõukogude okupatsiooni periood. See on ka üks põhjustest, miks enamus eestlastest ei tea 1941. sündustest ning juhtuvad sellised probleemid kui Juminda miinilahingu näitamine Nõukogude Liidu propaganda vaatevinklist.
Üks aspekt, mis aga jääb 28. augustil 1941 eriti silma on Eesti Vabariigi riigilipu taas heiskamine Kadrioru presidendipalee seinal.
Kõik isikud, kes üritasid esimese Nõukogude okupatsiooniperioodi jooksul, 24. september 1939 – 28. august 1941, taastada seaduslikult kehtiva Eesti Vabariigi suveräniteeti või heisata riigilippu, puhastati Nõukogude okupatsiooni poolt etniliselt ära. Eriti aga puhastati etniliselt ära eranditult kõik isikud, keda Eesti ja kohalikud kommunistid suutsid ära tuvastada 1941 Suvesõja ajal vallamajades riigilipu heisanud isikutest, mille taptalgud teostati siis, kui Saksa armee oli purustanud Punaarmee üksused ja need olid sunnitud taganema kindlatesse sihtpunktidesse, kus neil jäi aega ja energiat üle otsida täpselt üles õiged isikud õigetest taludest ja neid erinevate sadismitasemetega hävitada. Pildil on Saksa armee teenistuja 28. augustil 1940 koos tallinlastega Kadrioru Presidendipalee juures, millel on heisatud Eesti Vabariigi lipp. Kõik, kes seda üritasid teha Nõukogude okupatsiooni perioodil, puhastati etniliselt.
Aidu lähistel Tapiku soo ääres Udu külas 2. augustil 1941 Eesti kommunistide ja Läti hävituspataljoni kaasabil tapetud 17 relvitut meest sai alguse 6. juulil 1941 Vaimastvere vallamajas heisatud Eesti lipu eest. Kokku tappis NKVD sellele eelnenud etnilises puhastuses 28 inimest ja see arv on ainult see, keda loendada oli võimalik – https://valdef.org/?p=4602
Samade Eesti kommunistide ja Läti hävituspataljoni üksuste poolt oli taganemisel Tartus põhjapoole sooritatud Palamuse ja Kuremaa asulates etniline puhastus, mis eelnes Tapku söö omale. Selle kahe inimsusevastase kuriteo toimepanemise detailid on siiani, 80 aastat hiljem, häguseed, vähe uuritud ning sellest ei räägita avalikult ega õpetata kooli ajalootundides. Vähemalt on meil olemas võimalus mäletada ja mälestada seda sündmust ja sellest tulenevalt avastada uusi detaile selles Nõukogude võimu tapatalgutes – https://valdef.org/?p=4460
„Erna“ rühma saabumine võimaldas Kautla kandis olnud isikutel pääseda Nõukogude armee, NKVD ja hävituspataljoni tegevusest tänu „Erna“ luurajate tegevusele ja võimele seista relvastatud lahingus vastu ka ülekaaluka vastasest. Kättemaksuks oli NKVD etniliselt puhastanud Kautla talukompleksi ja lähedal seisvad talud. https://valdef.org/?p=4452
Tartu vanglas 8. juulil 1941, laseb taganev NKVD maha kõik Tartu vangla 193 kinnipeetud, millega sooritati etniline puhastus Nürnbergi kohtu otsuse järgi – https://valdef.org/?p=4190
Selliste tapatalgute ja inimeste hävitamise taustal kohata teise armee vägesid, kes lubavad sul oma riigi lippu heisata ilma surmaotsust kartmata tekitab inimestest tundeid ja lootusi parema elu saabumisest, arvestades et äsja oli lõppenud kohutav 24-kuuline Nõukogude okupatsioon.
28. august 1941 on väga oluline kuupäev Eesti ajaloos.
Pildil on Saksa armee isik koos tallinlastega kogunenud Kadriorgu presidendipalee juurde, mille seinal on heisatud Eesti lipp. Selle teo eest Nõukogude okupatsiooni ajal oleks kõik lipu heiskajad ja pildil olijad sattunud etnilise puhastuse alla.
Valdo Praust:
Täna 80 aastat tagasi, 28. augustil 1941, langes Tallinna saksa vägede kätte, kuna taganevad bolševikud oli taandunud laevadele ja asunud enam kui kahesaja laevaga ka teele Leningradi suunas. Kohalikele elanikele oli see suur kergendus – iseäranis viimasel kahel kuul toimunust, mil bolševikud tegid ikka palju sigadusi. Peale selle, et nad põletasid taganemisel maha ja lasid õhku hulga hulga tööstust ja muid objekte, arreteerisid nad palju inimesi, kelledest palju nad ka hukkasid. Tallinnas toimus enamik neid hukkamisi Pirital Scheelide suvilas, kust Saksa ajal leiti mahamaetuna 78 hukatut. Pole üldse kindel, kas seal hoopiski rohkem inimesi ei hukatud ning osa mujale ei viidud või ei maetud maha paika, mida ei Saksa ajal ega ka hiljem pole leitud. On näiteks väga suur tõenäosus, et näiteks Jaan Tõnisson hukati juba 1941. aastal Tallinnas ja on maetud paika, mida pole senini avastatud. Sakslaste saabumisel asendus algne eufooria aga kiirelt pettumusega – sakslased polnud huvitatudki Eestile iseseisvuse andmisest, paar kuud hiljem anti vaid väga piiratud autonoomia Eesti Omavalitsuse näol. Samuti ei tagastanud sakslased (väga üksikute eranditega) ka bolševike poolt riigistatud vara, sest see tuli panna tööle Saksa sõjamasina huvides.
