Gerda Murre – Estonia primadonna, kellel NKVD ülekuulamisel peksis kõik hambad puruks ja saatis 25 aastaks sunnitöötöölaagrisse.

Eestlased ei taha mäletada või ei mäleta ühel või teisel põhjusel kui õudne tegelikult oli Nõukogude okupatsioon. Vahet ei ole, kas esimene, 24-kuuline Nõukogude okupatsioon 24. septembrist 1939 kuni 28. augustini 1941, või teine okupatsioon 22. septembrist 1944 – 20. augustini 1991. Nad kõik olid sadistlikud, nad kõik olid etniliselt suunatud, nad kõik olid kahtlase elemendi vangistamiseks määratud. Jah, võibolla peale mingit etnilist puhastust Siberisse asumisele saatmisel see räige tapatalgute masin peatus, eriti aga peale Stalini surma, kuid ta oli sedavõrd ebainimlik, et seda peab mäletama, kuid kõige tähtsam – seda peab tajuma sellisena nagu ta tegelikkuses oli.

Tegelikkuses oli ta selline, et NKVD ülekuulamisel võis puruks peksta raseda naise kõik hambad. NKVD võis ülekuulamisel peksta inimese näo nii sisse, et isik ise ka ei tea kas tal on nina puruks pekstud. NKVD võis ülekuulamisejärgselt inimese saata kohesele mahalaskmisele, sest tema süü on tõendatud ning mahalaskmine etnilise tunnuse alusel on piisav alus isiku etniliseks puhastamiseks.

See, et naine oli rase päästis tegelikult tema elu. See, et naine kaotas lapse sünnitades tema tapivagunis teel sunnitöötöölaagrisse nii, et mitte keegi ei tea selle lapse saatusest, on kõige raksemas vormis etniline puhastus ja kuritegu inimsuse vastu.

Mida pealekasvanud põlvkond aga ei taju, sest neil puudub kokkupuude selle võika reaalsusega, kuid kõige enam – seda võigast reaalsust peab endale tundeliselt selgeks tegema kuidas see toimis ja mida see isikule tähendas – peitub fakt selles, et Estonia primadonna, äärmiselt andekas isik, oli peale ennetähtaegset vabaks laskmist etniliselt alla surutud töö leidmisel, sest tollal oli kombeks rahva vaenlase süüdistuse saanut isikute  sugulase või järeltulijatele piirata mistahes juurdepääs haridusele, tööle, sotsiaalsele elule.

Sunnitöötöölaagrist pääsenud Gerda Murre ei saanud esineda enam Estonia laval ning ta pidi piirduma kolmekümnenda järgulise administratiivtööga, et saada üldse tööd.

Mul on peretuttavate ringis isik, kes oli sama saatusega, vaatamata tema sünnijärgse puudele, kus temale ülikooli sisseastumistel öeldi otse näkku, et tema kui riigireeturi järeltulija ei saa eales ülikooli sisse. Seda on vaja mõista, seda on vaja teada, kuid kõige tähtsam – seda peab iga põlvkond selgeks tegema mida see tegelikult tähendas elada sellises inimväärikust julmalt alandavas ühiskonnas.

 

1940 aastal Nõukogude Liit, jõu võtteid kasutades, lasi Eesti Wabariigi valitsusel väljastada salajase määruse Paldiski ja Pakri saarte Nõukogude Balti laevastiku käsutusse andmisest, kus kõik selle piirkonna elanikud tõesteti üleöö oma elukohtadest välja. 1940. aastal, 3 päeva enne 21. juuni 1940 vägivaldsed, relvastatud, armee ähvarduste ja kontrolli olla toime pandud riigipööret, hakkas blokeerima kõiki mereteede väljapääse Eestis ning nõudis koheselt ligi 100000 Punaarmeelase sissetoomise nõustumisega. 21. juunil 1940 oli Tallinna lahes Punaarmee Balti laevastiku ristlejad kahuritorud suunatud Tallinna peale ja laskevalmis.

 

Märkus: Kõik paksuks märgitud tekst on paksuks märgitud SA VALDEF poolt episoodi tähtsuse toonitamise eesmärgil.

 

Gerda Murre (Gertrud, aastani 1934 Valentin, 1934–36 Galinsky, aastast 1955 Rostfeld; 4.7.1913–30.9.1981), laulja (sopran) ja näitleja. Oli abielus Viktor Galinskyga (aastast 1936 Murre).

Lõpetas Tallinnas kutsekooli, laulmist õppis eraviisil Narvas A. Triigi ja J. Roseni ning Tallinnas Varvara Malama ja Armanda degli Abbati juures. Mängis 1932–37 Narva Teatris ja 1937–40 Estonias. Arreteeriti aastavahetusel 1940/41 ebaseaduslikult kus lisaks sadistlikule NKVD ülekuulamise meetoditele mõisteti Gerda Murrele 25 aastat sunnitöötöölaagrit Siberis. Gerda Murre saadeti asumisele Karagandõ oblastisse, kus mängis vangide etendustes.

Kodumaale naastes tohtis 1956–63 Estonias esineda ainult mittekoosseisulisena, hiljem töötas samas telefonisti ja valveametnikuna.

 

1940. aasta vana-aastaõhtul pidi Estonias esietenduma Johann Straussi operett „Nahkhiir” See jäi ära. Põhjus oli traagiline: peaosatäitja viibis Pagari tänaval KGB haardes.

Lauljatari toonane elukaaslane Ülo Maramaa, kes oli Viljandi linnapea poeg ja tegutsenud ajakirjanikuna väljaandes Uus Eesti, asutas 1940. aasta juunis organisatsiooni, mille eesmärgiks oli koondada isamaaliselt mõtlevaid aatekaaslasi. Rühmitus nimetas end 1918. aastal Eesti Vabariigi väljakuulutatud organisatsiooni järgi Päästekomiteeks.

Ülo Maramaa võeti kinni 30. detsembril 1940. Gerda Murrele tuldi järele päev hiljem, kui lauljataril pidi olema esietendus.

 

Lapseootel primadonna viidi Pagari tänava keldrisse.

 

Mis näitlejaga seal juhtus, on meenutanud 1956. aasta ülekuulamisel ingeri kooliõpetaja Linda Reijo: „Kaasvang Gerda Murre oli ülekuulamisel poolteist päeva. Kui ta siis kongi tagasi visati, küsis: „Kas mu nina on veel paigas?” Ta nägu oli verine, põsk ja nina paistes. Pesime ta näo puhtaks ja panime ta narile pikali.”

NKVD ülekuulajad olid puruks löönud ka Gerda Murre hambad.

Rasedus päästis naise palvel ta mahalaskmisest. Beebi sündis vagunis* ja keegi ei teadnud, mis talle nimeks pandi ja kas üldse pandi… Kahjuks jäigi laps sõjakeerises kadunuks. Selle kurbuse ja leinaga pidi naine elama kogu edasise elu. Ta vabanes Karaganda vanglast tingimisi ennetähtaegselt 1955. aastal, kuid tohtis 1956–63 Estonias esineda ainult mittekoosseisulisena, hiljem töötas samas telefonisti ja valveametnikuna.

Gerda Murre lahkus meie hulgast 30. septembril 1981. aastal. Kümme aastat hiljem ta rehabiliteeriti.

 

* Tapivagunis

 

Loe lisaks:

1. Teatrite Liidu leht Gerda Murrest – http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/murre_gerda3

2. “Eesti Naine” artikkel Gerda Murrest – https://eestinaine.delfi.ee/artikkel/78607666/kes-oli-traagilise-saatusega-primadonna-gerda-murre