28. augustil 1941 kindlast surmast eluga pääsenud 574 eestlast ja mootorkuunar ’Jaen Teär’

Antud lugu on vähestest õnnelikest, keda NKVD Tallinna taandumisel ei lasknud maha vangikongides nagu seda juhtus Kawe keldris, Pagari tänava keldris ja Pirital Scheeli suvilas. See lugu räägib ainult sellest, kuidas need vähesed, keda saadeti kindlasse surma ja küüditamisele Nõukogude Liitu, pääsesid imeväel, sest laevameeskond suutis kaugelt enne 28. augusti 1941 saabumist ette näha sündmuste arengut ning see räägib selles kuivõrd etteennustav oli repressiivne Nõukogude okupatsioonijõud ning see annab ka aimu selle ajastu hirmust, mida eestlased kogesid aastal 1941.

Märkimisväärne on ka asjaolu, et mootorkuunar Jaen Teär on ajaloolisel 28. august 1941 suudetud teha fotojäädvustus sellisena nagu see oli, arvestades, et tollal oli fotograafia väga vähesetele kättesaadav harrastus.

See lugu on selles, kuidas eestlaste merelaevandus ja meritsi kaubavedu päästis nii mõnegi inimese elu.
Täheldada tuleb asjaolu, et antud jutust ei selgu kaua kestis mootorkuunaril olevate isikute üleelamine. On ainult võimalik tuletada lõppkuupäev – 28. august 1941. Tulenevalt jutust endast pidi see läbielamine olema kestvusega 3 kuni 5 päeva ehk nende meretee algas umbes 23. augustil 1941.

Saksa väed alustasid pealetungi Tallinnale 20. augustil 1941. Balti laevastiku juhatus andis loa evakuatsiooniks alles 26. augustil 1941 hilisõhtul.

 

Mootorkuunar ‘Jaen Teär’ Kadrioru rannas 28. augustil 1941, kui valvurid olid vange täis madalikule jooksnud laeva maha jätnud. Pildil on huvitav detail, nimelt on ahtris sinimustvalge lipp.

Allikas: https://www.online.ee/~peeprada/vrakk3/jaenhist.html

 

Mati Õun:

1941. a. augusti lõpul punaste Tallinnast põgenemisel veeti sadama Läänemuuli ääres seisvale ‘Jaen Teär’ ile Keskvanglas peetud poliitvange. Vangid toodi kohale veoaudel ja bussides, millest toenamikul olid aknad vineeri või plekiga kinnikaetud. Vange konvoeerisid punamadrused.

Kitsad laevaruumid tuubiti vange täis, nii et nad pidid seal püsti seisma. Pärast meesvange toodi laevale ka naisvange, kes paigutati paari lauaga eraldatud nurka. Mehed olid tõsised, kuna naiste hulgast oli kuulda nuttu ja ahastamist. Osa vange toodi laevale veel hiljemgi, kui see reidil seisis mootorpaadiga. Kokku sai 540 meesvani ja 34 naisvangi.

Loomulike tarvete õiendamiseks lasti ülevalt laevaruumidesse suured plekktoobrid, mida kohe ka kasutama hakati. Loomulikult haisesid ruumid peagi. Sellele lisaks tekkis tihedast üksteise vastas seismisest väljakannatamatu palavus ja selle tagajärjel janu. Vett aga anti jao kaupa ja ainult pika palumise peale.
Peagi märkasid vangid, et laev oli hakanud liikuma. Ilmselt viidi ta sadamast puksiiris välja, kuna laeva enda mootor ei töötanud. Järgmisel hommikul käsutati vangide hulgast paar meest mustusetoobreid merre tühjendama. Need märkasid, et laev seisab Tallinna reidil Paljassaare lähedal. Vangide toitmine vähenes järjest. esimesel päeval anti inimese kohta pool kilo leiba ja neli silku. Teine päev juba vähem ja kolmandal päeval ainult paarsada rammi leiba.

Ühel päeval tõid toobritühjendajad uue teate, et laev seisab uuel kohal, Paljassaare ja Aegna vahel. Järgmisel ööl kuuldi kuidas valvurid karjusid mööduvale puksiirile, et see peatuks ja neid puksiiri võtaks. Kuid puksiirilt ei reageeritud.
Ootamatult panid vangid tähele, et valvemeeskonna suhtumises vangidesse on tekkinud muutus / vangidele hakati vett andma ilma mangumiseta. Meelemuutuse põhjus selgus üsna pea, kui alla laevaruumi hõigati, kas keegi vangide hulgast oskab käsitseda laevamootorit. Nagu hiljem selgus, oli meeskond põgenenud, enne aga mootori ära rikkunud.

Kutse peale ronisidki kolm meest, kes pidid mootorite alal asjatundjad olema üles. Vangidel oli hirm, et äkki sindrid, panevadki masina käima ja vaatasid ülesronijate kui reeturite peale. Kolm mootori spetsialisti olid aga peagi tagasi teatega, et mootorit korda ei saa, kuna motoristid on kolvid kaasa viinud! Tagasi tulnud mehed lisasid, et neil polnud plaaniski mootorit korda seada, nad läinud üles kavatsusega olukorda uurida.

Varsti hüüti tekilt uuesti alla – kas vangide seas on mehi kes oskavad purjeid käsitseda. seepeale ronisüles üks kümmekond meest. Tagasi tulnud, teatasid nad valvureile, et purjed on küll korras aga nende korda seadmiseks kulub kolm päeva ja nii loobunud nood ka sellest katsest laeva merele viia.

Veidi hiljem oli laeva tekil ja parda taga kuulda mingit jooksmist ja sekeldamist, üks luugi praost piiluja märkas valvurit, kes ruttas kuhugi sületäie leibadega. Siis jäi üleval kõik vaikseks ja vangidel tekkis mõte, et valvurid on põgenenud. Hüüetele ei vastanud enam keegi.

Oodanud veel veidi, ronis üks Petseri kandi noormees, kes kandis mundrit (tõenäoliselt väejooksik Punaarmeest) tekile. Tema hõikas alla, et valvurid on kadunud ja kedagi muud ka üleval ei ole. Ta ulatas alla laevaruumi redeli ning vangid hakkasid tekile ronima.

‘Jaen Teär’ oli jäetud saatuse hooleks. Ühest ruumist avastati pakk vangide kohta käivaid arreteerimisdokumente. Need olid iga vangi kohta pruunis ümbrikus. Samas oli ka valvurite poolt maha jäetud kiri:’mõ na vernuju smertj idjom, i vam ne lutshe budet”*. Igaüks haaras nüüd haaras igaüks oma ülekuulamisprotokollide ja muude materjalide järele, et enda kohta käivaid pabereid kätte saada. Hiljem selgus, et laeval oli ka kriminaalkurjategijaid, kes oma tegude varjamiseks oma toimikud sealsamas puruks tõmbasid ja vette heitsid.

* Мы на верную смерть идём, и вам не лучше будет.

* Me läheme kindlale surmale ja ka teil ka paremini lähe.

* SA VALDEF märkused

 

Vangide seas oli vana meremees kapten Braun, kes asus nüüd purjede kordaseadmist juhtima ja paari asjatundliku mehe abiga olid need peagi üleval. Laev hakkas liikuma ja juhiti Kadrioru ranna suunas, kuhu ta 28. augusti õhtul kinni jooksis. Peagi ilmus ‘Jaen Teär’ i juurde purjekas ‘Pärnumaa’, millel asusid mobiliseeritud mehed ja millel oli samuti õnnestunud Venemaale läinud laevakaravanist maha jääda.

‘Jaen Teär’ ile lähenes madallennul väike saksa lennuk. Kapten Braun käskis heisata sinimustvalge lipu, mille mehed olid vastanud signaallippude kastist ärapeidetult. Laeval olijad lehvitasid lennukile ja peale tiiru tegemist purjeka kohal suundus lennuk edasi reidile, kus oli veel näha üksikuid laevakaravanist maha jäänud väiksemaid laevu.

Äkki lartsatas ‘Jaen Teär’ i lähedale vette mürsk ja kohe seejärel jõudis laevani ka kaldalt lastud suurtükipaugu heli. Purjekal tekkis segadus – järsku on kusagil kaldal veel venelasi koos suurtükiga. Kähku tõmmati Eesti lipp alla ja osa inimesi kadus laevalaelt alla varju otsima. Järgnes uus lask ja seekord tabas mürsk ‘Jaen Teär’i parrast, õnneks küll erilist kahju tegemata.

Rohkem laske ei järgnenud – ilmselt oli tegu saksa suurtükimeestega, kes randa triivinud laeva lusti pärast paugutasid. Kui laeval jõuti esimesest ehmatusest toibuda, märgati et kadriorus on paljudel majadel sinimustvalged lipud väljas. Paar nooremat meest hüppasid vette ja ujusid Kadrioru randa. Üks neist tuli peagi väikese paadiga tagasi. selles oli ka üks saksa ohvitser ja üks Naiskodukaitse vormis naine. Viimane oli tulnud oma meest otsima, kuid oma ahastuseks ta toda ‘Jaen Teär’ ilt ei leidnud.
Samal õhtul viidi suurem osa naisvange paatidega maale. Järgmisel hommikul s.t. 29. augustil tõmmati laev puksiiriga põhjast lahti ja veeti sadamasse, kus kinnitati Kaupmehesilda. Laevalt maha tulnud vangid rivistati esialgu kolmekaupa kolonni ja viid Omakaitse staapi. seal koostati ‘Jaen Teär’ilt pääsenute nimekiri ja seejärel võis igaüks koju minna.

Mis sai vangide õnneliku pääsemise laevast edasi? 1944a sügisel viis ta lastitäie põgenikke Eestist Rootsi. Seekord leidus nii purjeid kui ka mootorit tundvaid mehi.
Samal sügisel anti laev NSV Liidu nõudmisel viimasele välja ja ta sai Eesti Merelaevanduse omanduseks. Aga mitte kauaks. 1945. aasta detsembrikuu teisel poolel sai ‘Jaen Teär’ Tallinnas lastiks kaeru, viis miljonit ameerika sigaretti, kuivikuid ja küpsiseid. see varandus tulnuks toimetada Jaagarahu sadamasse, kust ta oleks edasi läinud saaremaa garnisoni käsutusse. Kuid Tallinna laht oli kattunud õhukese jääga ja ‘Jaen Teär’ e kapten Sandre andis Merelaevanduse ülemale kirjaliku protesti jäävööga kaitsmata puitkerega laeva merelesaatmise vastu. Kuid käsk jäi jõusse ja esimesel jõulupühal tuli ‘Jaen Teär’ l merele minna.

Jõudnud Suurupist veidi lääne poole jäävabasse vette, märkasid masinaruumis olnud mehed, et vesi pressib ruumist läbi vaheseina masinaruumi. Trümmi avamisel selguski, et lasti vahel loksub vesi – jää oli vööris pardalauad läbi söönud.
‘Jaen Teär’ hakkas nüüd kiiresti vajuma ja laeval olnud kaitsemeeskond – kümmekond vene sõdurit – viskas püssid käest ning hakkas vööri ning ahtri vahel kisades jooksma, segades päästetöid. Ilm oli külm ja meri auramisest udune. Võimalik, et Tallinnast veidi peale ‘Jaen Teär’ i samale kursile väljunud aurik “Salmi” oleks avaristist mööda sõitnud, kui selle kapten Liimberg sõdurite hädakisa ei oleks kuulnud. Nüüd sõitis “Salmi” purjekale pardasse, võttis sealsed merehädalised laevalt maha ja üritas ‘Jaen Teär’ i puksiiris madalikule vedada. Kuid oli hilja – kuunar kadus veepinnalt. “Salmi” viis ‘Jaen Teär’ e meeskonna Tallinna tagasi, varsti jõudsid sinna ka purjekal olnud kaks naist, kes olid piirivalve paadile võetud. Nagu tollal kombeks, võeti Tallinnas kohe kinni kapten Saadre ja vanemmehhaanik Kingi, kes viidi NKVD-sse. Loomulikult süüdistati neid sabotaazhis-laeva meelega põhja ajamises. Mehi päästis vaid see, et kaptenil oli alles koopia Merelaevanduse ülemale antud protestist laeva merele saatmise vastu. Peale kolmepäevast uurimist lasti mehed vabadusse.

Lõpetuseks  tänan Urmas Dresenit Meremuuseumist, väliseestlast Tuudur Tamme ja meremeest Huga Palki, kes 17-aastase madrusena ‘Jaen Teär’ e hukkumise kaasa tegi ja kellelt kõigilt saadud andmestikule toetudes see lugu kirja pandud.

 

Jaen Teär (24.03 1894 – 16.7 1925)

 

Mootorkuunar ‘Jaen Teär’ ehitati 1926 a. Saaremaal Papisaarel, ehitajaks oli K. Teär, kes pani laevale nime oma isa järgi. Jaen Teär ise edendas oluliselt eesti laevaehitust. Papisaare laevaehitusplatsil ehitati tema juhtimisel 14 suuremat purjekat. Jaen Teär on Aadu Hindi ‘Tuuline rand’ Tõnis Tihu prototüüp.

Mootorkuunar ehitati siis tolle aja tuntuima laevaehitusmeistri Matis Hohensee juhatusel. Laeva Maht oli 371 BRT, laius 9,72m ning süvis 4m. Kuunar oli varustatud ka 160hj rootsis ehitatud kahesilindrilise naftamootoriga.

 

Mootorkuunari ‘Jaen Teäre’ vette laskmine 1926. aastal

Allikas: https://www.online.ee/~peeprada/vrakk3/jaenhist.html

 

 

Praegu lebab ‘Jaen Teär’ 39m sügavuses merepõhjas Naissaare ja Paljassaare vahel.

 

Jaen Teär lebab praegu Paljassaare ja Naissaare vahelisel alal.Sügavust on sellel kohal 39+ meetrit. Laev ise lebab otse kiilul püstises asendis. Muidu on laeva kere peaaegu terve ja kaetud plangutusega peale vasaku parda vööri, kus haigutab suur auk. Trümmid on tihedalt viljakotte täis ning sisse sinna ei pääse. Vööris ripub suur ankur.

Allikas: https://www.online.ee/~peeprada/vrakk3/jtear.html

 

– Pilt 1: Tegemist on ahtris asuva tekiehitise katuse jäänusega. Ilmselt on traalid tekiehitised ära lõhkunud, kuna laev läks põhja ilma suuremate vigastusteta. Esiplaanil on näha mingi salapärase riistapuu detailid ja tagaplaanil on aimatav kompassi kontuur.

– Pilt 2: Kompass. Ime, et traalidest on ta puutumata. Tagaplaanil on näha mitmesugust risu, mis on ilmselt pärit tekiehitistelt.

– Pilt 3: Tegelikult on kompass seest tühi. Kompass ise on kuhugi kadunud. Selgelt on näha kiik, millel kompass kunagi kiikus.

– Pilt 4: Kompassi alus pealtvaates. Kummaline on see, et kompass ise on kadunud, kuigi kiik on alles vaatamata sellele, et see täiesti lahtiselt vedeleb.

– Pilt 5: Kompassist veel natuke ahtri poole jääb suur laeva rool. Ta on kinnitatud kohe tema taga asuva roolimehhanismi külge, nii et roolija pidi keeramiseks tema kõrval seisma, mitte rooli taga nagu harjumuseks on. Rool on säilinud traalidest puutumatuna.

 

Muinsuskaitseameti Facebook postitus: