Valdo Praust: 31. juulil 1941 põletasid taganevad hävituspataljonid maha Kergu puukiriku.
Kristlike kirikute teema ning ristiusk Eestis ei peaks olema peateema eestlaste seas, arvestades et eestlased kannavad soome-ugrilastena kaasas jumalat juba aegadest, mil me alles Uurali mägedes olime ning jumis / jumo / jum kui jumal on soome-ugri rahvastel siiani kasutuses ning selle kasutamine ulatub vähemalt 1800 e.m.a. ajastusse. Ristiusustamine on tegelikult võtnud ära eestlastelt oma maausu viljelemist, mida siiani harrastava niidu- ja mäenarid ja udmurdid, rääkimata neenetsite šamaanide traditsioonist, mis on siiani elav traditsioon.
Üks asi, mida on kirik kui institutsioon jätnud Eesti territooriumile, on kirikud ehk kirikuhooned. Kirikuhooned, nagu mistahes usupidamine, on osa meie kultuuripärandist. Nende kadumine tähendab, et me kaotame ka oma seose, olgu see siis kasvõi lähiajalooline seos, mingi 802 aastat Eesti vallutamisest taanlaste poolt ja ristiusule allutamine alates aastast 1219.
Seetõttu me toome ära Valdo Praust postituse Punaarmee poolt 1941. Eesti suvesõja käigus kõik, mis nende poolt hõivatud alal ette jäi, kuulus hävitamisele, tapmisele, maani maha põletamisele.
Antud meiepoolne artikkel on panus värskendada eestlaste mälu, milline oli Nõukogude okupatsioon, Punaarmee, NKVD ja hävituspataljonide tegevuse tulemused ning surnutena inimsusevastase kuritegude läbi, et see oleks meie rahvusmälu osa, et see teadmine oleks kättesaadav ning me suudame vastu seista mistahes Eestis elavate etniliste venelaste rünnakutele, neid ära tunda ja neile vastata adekvaatselt.
Tõenäoline põhus, miks Kergu puukirik põletati maani maha seisneb tema tornis, mida punaarmeelased arvasid kasutatavat vaenlae poolt tule juhtimiseks.
Eestlaste üks suuremaid probleeme Nõukogude okupatsiooni järgsel perioodil on nende võimetus mäletada, mida see periood tähendas. Selle lisandub talumatu tõdemus, et eestlastel selgelt puudub mistahes arusaam, kuidas etnilised venelased käituvad, millest tulenevalt ei saa eestlased aru ka sellest, kui Eestis elavad etnilised venelased mõnitavad või alandavad avalikult eestlasi. Üks etnilise venelase põhiomaduseks on süüdistada vastaspoolt, kirglikult ja järeleandmatult, kõikides nendes kuritegudes, mida tema või tema aatekaaslased on üldse sooritanud. Kui etniline venelane teab, et on toimunud massimõrvad etnilisel pinna, siis seda peab kindlasti teinud olema vastaspool. Kui etniline venelane teab, et ta on korda saatnud just selle sigaduse, siis ta süüdistab agressiivselt ja vastaspoolt alandaval viisil teda antud teo sooritamises, olenemata, kas vastaspool ka seda ise teab, milles teda süüdistatakse. Siit tuleb ka välja, see läbiv põhi teesis, mida Nõukogude propaganda on üles ehitanud, kus Saksa armee ja sakslased on need viimased inimvärdjad, kes põletasid külasid maatasa, kes põletasid maju maatasa koos sinna lukustatud inimestega, kes lasid maha süütuid poliitvange ja punaarmeelasid, kes pilastasid ja põletasid kõik omal teel, kes viisid ellu põletatud maa taktika. Probleem on selles, et tulenevalt eestlaste võimetusest aduda, mida ta ajaloos on saanud tunda, ei suuda nad mõista ka selle mineviku sisu, sest me ei räägi sellest minevikus viisil, mis kirjeldaks selle tegelikkust, selle õudusi viisil, mis rahva mällu selgelt jäävad, mis lükkab ümber need poolpidused teesid, mida isegi eestlased ise suruvad ja peale sunnivad oma vähese teadmisega mineviku osas. Meil on tarvis hakata rääkima Nõukogude Liidu okupatsiooni jubedustest, NKVD ja hävituspataljonide poolt okupeeritud Eesti territooriumil sooritatud sihilikest ja süstemaatilistest inimsusevastastest kuritegudes esimese ja teise okupatsioon ajal, isikutest keda kõik on maha lastud, piinatud või elusalt põletatud ja tundmatusse ühishauda heidetud, mida pole veel Eesti Vabariigi territooriumil avastatud.
Tulenevalt 1941. Eesti suvesõja 80. aastapäevast, me toome ära Valdo Praust postituse Punaarmee poolse tegevusena Kergu puukiriku maha põletamist.
Täna 80 aastat tagasi, 31. juulil 1941, põletasid taganevad hävituspataljonid maha Kergu puukiriku. Tegu oli Pärnu-Jaagupi kihelkonna abikirikuga ja ühtlasi unikaalse rootsi aja lõpul – 1696. aastal – ehitatud puukirikuga. Tegu oli üheka kolmest juhusest, kus taganevad hävituspataljonlased panid meelega põlema kiriku – kaks nädalat varem, 17. juulil 1941, põletasid nad maha Pilistvere kihelkonna Risti abikiriku Käsukonnas ja samas lähikonnas asunud Kikevere puidust õigeusu kiriku. Muuseas kui enamikes Eesti paikades on sõdades hävinud kiriku asukohas tähistatud mälestuskividega ning on sellisena muutunud turismiobjektideks, siis Kergul on kunagine kiriku asukoht eramaa, kuhu ei ole külastajad oodatud. Mind on ühe väiksema seltskonnaga sealt kunagi ära aetud, suuri ekskursioone (kui olen teinud Eesti peal järjekordset mõisate, kirikute, muinaslinnuste jm ajaloo-objektide tuuri) ei ole ma hakanud sinna viimagi. Foto – Eesti Rahva Muuseumi fotokogu, ERM Fk 3036:1021
Eesti Sõna, nr 54, 5 märts 1944.
Kärgu kirik (Kergu kirik) pühakoda põles maani maha 31. juulil 1941. a. ägeda lahingu ajal Kärgu aleviku vabastamisel Saksa vägede poolt. Allikas.
