28. augustil 1941 Nõukogude okupatsiooniarmee pani Tallinna põlema.
28. augustil 1941 lõppes 24 kuuline Nõukogude okupatsiooniperiood Eestis. Tol hetkel veel keegi ei tea, et see on esimene Nõukogude okupatsiooni periood. Nagu omane Nõukogude okupatsioonile, ja ainult surma ja vaesust toovale režiimile, nad põletasid kõik omal teel maha. Isegi praegu, 21. sajandil, aastal 2021, kui sellest mainida Eesti ühiskonda mitteintegreerunud etnilistele venelastele, kes ei suuda peale vene keele muud keelt vallata, on nende vastus: „Kellelegi ei ole meeltmööda Stalini põletatud maa direktiivi elluviimine.“ Isegi praegu, 80 aastat hiljem, ei saa selle etnose rahvas ja esindajad aru, mida nad teevad ning kuidas selle raames puhastati etniliselt eestlasi. Tol hetkel ei tea veel eestlased, et Nõukogude okupatsioon puhastab 30% Eesti elanikkonnast. Ka see, mida Nõukogude okupatsioonivõim tegi 1941. a. vägisi ja sunniviisil viies Nõukogude Liitu eestlasi, keda nad hiljem nimetavad mobiliseerituks Punaarmeesse, kuulutab Nürnbergi kohus tulevikus inimsusevastaseks kuriteoks. Ei Stalin, Nõukogude Liit, ega venelased pole selle eest kohtulikult karistatud Haagi Rahvusvahelises Kriminaalkohtu poolt.
Tallinn põleb ei ole JMKE laulusõnad. Tallinn põleb on JMKE poolt inspiratsiooniks olnud sündmus laulusõnadeks. JMKE on üks parimaid Eesti kultuuris olev kultuurinähtus, mis on talletanud kogu meie Nõukogude perioodi raskuse ja okupatsiooni tagajärgede ängi laulusõnadesse. Tallinn tõesti põles 28. augustil 1941 ja selle panid põlema Punaarmee ja Balti laevastik.
Mäletamaks, mida tähendas põlev Tallinn 28. augustil 1941, toome ära piltides ja sõnades kogu selle õuduse, mis endaga tõi kaasa Nõukogude okupatsioon, eriti aga selle lahkumine. Nende jaoks oli see ajutine elukoht, läbikäiguhoov, mingi tundmatu maa kus puudus nende jaoks side ja ajalooline mälu. Selleks, et me seda ei unustaks, peame rahvusena seda mäletama, seda alles hoidma ja seda igale järgnevale põlvele meelde tuletama, et välistada olukorda kus 80ndatel /90ndatel sündinud küsivad möödaminnes Punaarmee poolt etnilise puhastuse osas Palamusel 1941:
„Mis see seos on? See on seosetu küsimus, kuigi kurb-oluline fakt me ajaloost.“
1941 Tallinn 28. august pildistet laevalt „Jaen Teär”. Saaremaa Muuseum.[4]
Tallinna ajaloos toimus 1941. aastal erakordne sündmus – esmakordselt vallutati linn sõjalise rünnakuga. Alates 1220. aastast oli Tallinna korduvalt ja tulemusetult piiratud, vaid 1710. aastal alistus katkust puretud Rootsi garnison venelastele vastavalt kokkuleppele, et nad võivad vabalt kodumaale purjetada. Siis ei teinud Peeter I sõjavägi katsetki Tallinna rünnakuga vallutada.
Sõjategevus Tallinna suunas algas 7. augustil 1941, kui Saksa väed võtsid Kunda ja jõudsid Läänemereni. Selle tulemusena oli Punaarmee äralõigatud oma maismaasilla ühendusest Nõukogude Liiduga ning algasid esmased probleemid, millele nad ei osanud reageerida ega ettevalmistuda. Tallinn langes kotti ning Punaarmeel ja Balti merelaevastikul tuli teha valikuid.
Saksa arme rünnak Tallinna peale algas 20. augustil 1941 ning see oli ajaloolises mõttes erakordne ja märkimisväärne.
26. augustil 1941. hilisõhtul sai Puraarmee lõpuks loa põgeneda Tallinnast ning linn maha jätta. Stalini põletatud maa direktiivi täitmiseks hakkasid punaarmeelased, NKVD ja Balti laevastiku madrused hävitama Tallinna hooneid ja infrastruktuuri. Vili viidi Tallinnast minema juba juuli algul [1] ehk reaktsioonina 22. juuni 1941 Saksa vägede ennetavale löögile Nõukogude Liidule. Vilja väljavedu tekitas tohutu toidupuuduse, mistõttu 1. augustist 1941 kehtestati talongisüsteem. Samuti koheselt peale 22. juuni 1941 sündmust hakati Tallinnast evakueerima Eestisse saabunud NSV Liidu asjameeste ja punakomandöride perekondi. Samuti Nõukogude okupatsioon koheselt likvideeris Tallinnas ja Nõmmel olnud eesti sõjaväelasid, kes eelnevalt olid sundkorras ja mahalaskmise hirmus Punaarmee 22. territoriaalkorpuse koosseisu värvatud ning tapivagunitega saadetud Nõukogude Liitu. Viimasena saadeti rongidega endise Eesti Sõjakooli õppurid, kes lahkusid Tallinnast 15. juulil. See tegevus loetakse Nürnbergi tribunali otsusega inimsusevastaseks kurteoks, mille eest pole ei Nõukogude Liitu, Stalinit, ega ka Vene Föderatsiooni, kui Nõukogude Liidu õigusjärglast, üle kohut peetud Haagi Rahvusvahelises Kriminaalkohtus.
Kaugelt enne 22. juunit 1941, ja veel enne kui Saksa armee suutis astuda Eesti pinnale läbi Ikla piiripunkti 8. juulil 1941 [3], aktiveerus NKVD ja Eesti Kaitseväe isikute deporteerimine Nõukogude Liitu. NKVD suurim etniline puhastus peale Kawe keldri ja Pagari tänava kongides mahalasknutele on alates 1941 maikuust pikaajaliselt läbiviidud piinamised ja hukkamised NKVD sõjatribunali asukohas pankur Kalus Scheeli suvemõisas, kus etniliselt puhastatuid nii maeti mõisa parki kui ka paljud tsementeeriti hobusetalli põrandasse. Tänase päevani pole sellest mitte keegi võtnud teemaks detailsemalt uurida tapmiste ning sadismi ulatust mida ohvritele omaseks sai. Ainus, mida on teada, et 89 või enam surnukeha sealt leiti ning need maeti kiiruga ümber Liivakalmistule.
Samas süvenes linnas punane terror. Tallinnas hoitavaid vange hakati Venemaale saatma, sõjatribunalid asusid kiiruga kohut mõistma. Kindlaid andmeid ei ole, aga ajaloolane Kaupo Deemant on arvanud, et Jaan Tõnissoni ei veetud Venemaale, vaid ta hukati koos grupi teiste poliitvangidega (kuhu kuulus ka endine riigivanem Friedrich Akel jt) Tallinnas 3. juulil 1941. Tunduvalt energilisemaks muutus NKVD tegevus – öised läbiotsimised ja arreteerimised sagenesid. Tegelikult oli Tallinn, mis oli muudetud Punalipulise Balti laevastiku peamiseks mereväebaasiks Kroonlinna asemel, peaaegu ainus linn Eestis, kus okupatsioonivõimudel ja -armeel õnnestus peaaegu täielikult saavutada linna sulgemine. Sisse- ja väljasõit kulges läbi range lubade- ja kontrollisüsteemi. Õnnelikud olid need linlased, kes suutsid enne Tallinna sulgemist välismaailmast maale pageda.
Aktiivselt töötas NKVD Pirita-Kosel endise pankuri Klaus Scheeli suvilakompleksis, kust pärast Tallinna langemist sakslaste kätte kaevati välja mitukümmend tapetut ja surnukspiinatut. Tuntum ohver oli kolonel Oskar Luiga.
Scheeli mõisa sulastemaja põranda all oli kümneid laipu kihiti üksteise peale heidetud. ohvrid maeti osalt sama sulasemaja põranda alla, mis hiljem kaeti tsemendikorraga, kuna osa mõrvaohvreid maeti parki ja seal asuvate hoonete põrandate alla.
Ümberpiiratud Tallinna kaks kõige suuremat meeldejäänud sündmust, mida isikud mäletavad, oli jõuga sundimine Punaarmeesse astumine ja kraavitööd. Kaitsekaevikute kaevamisel oli NKVD lähtunud GULAG sunnitöötöölaagrite paktikast, kus töötajal pole õigusi, teda tuleb valvata relvastatud valvega ning sunnitöötööline töötab täpselt nii palju kui normatiiv ette näeb, inimjõu puudusel aga täidab puuduvate inimeste töönormid lisaks. See mehhanism on olnud kogu Nõukogude Liidu moderniseerimise ja tööstusliku tõusu taga alates 1918 aastast, kus Nõukogude Liit juba Lenini ajastust alates on üleval pidanud kontsentratsioonilaagreid, kaasaarvatud laste kontsentratsioonilaagreid, mis oli sisuliselt odav ja mitte hooldust vajav tööjõud Nõukogude Liidu majanduse moderniseerimiseks. Suurimaks inimeelude hinnaga ehitatud suurehitis selleks ajaks oli Belamor kanal, tehislik veekanal Koola poolsaarel, mille labida, kirka, ämbri ja isevalmistatud puidust kärudega sunnitöötöölaagri asukad ehitasid käsitsi valmis 20 kuu jooksul viies sellega hauda 200 000 hukkunud sunnitöölist.
Kaks olulist asja, mida tallinlased oma mälestustes meenutavad, on nn kraavitööd ja mobilisatsioon Punaväkke. Kraavitöödeks nimetati rahvasuus kaitseliinide rajamist Tallinna ümber 30 km raadiuses, kuhu sundkorras aeti linnaelanikke. Naljatamisi nimetati rajatisi EK(b)P peasekretäri nime järgi Säre liiniks, kasutati ka Lauristini ja Sommerlingi liinide nimesid.
Välimine kaitseliin rajati Tallinnast 35–40 km kaugusele Paldiski-Rapla-Kose-Salmistu joonele, keskmine 9–12 km kaugusele Tiskre-Harku-Pääsküla-Lehmja-Lagedi-Iru-Muuga joonele ja sisemine kaitseliin linna tolleaegsele piirile Kopli lahest läbi Tondi-Ülemiste ja Lasnamäe.
Juulist alates kehtestati üldine töökohustus ja 5.–6. juulil saadeti Tallinna garnisoni ülema polkovnik Dorofejevi käsul (vastavalt 8. armee juhtkonna otsustele) kaitsetöödele, sealhulgas tankitõkkekraave rajama tallinlased, kellel ei olnud vastavat paberit vabastuse kohta. Mehi võeti vanuses 16–60 aastat, naisi 16–55 aastat. Kui algul kestis tööpäev 6–8 tundi ja süüa anti tasuta ja maksti ka päevaraha, siis hiljem tööpäev pikenes, viletsa söögi eest hakati tasu nõudma ja tööpäev võis alata lausa hommikul kell 5. Augustis kaotati puhkepäevad üldse ära. Kokku võis kraavitöödes osaleda kuni 25 000 tallinlast, igapäevaselt kõikus töötajate arv 3000 ja 12 000 vahel. Olulist kasu Saksa vägede pidurdamisel neist siiski ei olnud. Lisaks kohtlesid töötajaid valvavad Punaväe ja NKVD sõdurid tööjõudu peaaegu sunnitöölistena.
Saksa sõjaväeluure aerofoto Tallinnast tehtud 1. augustil 1941. Aerofoto on kuvatõmmis Maa-ameti Fotoladu kaardirakendusest, kus on võimalik tutvuda antud aerofotoga ning suurendada või vähendada selle mõõtkava aadressil – https://fotoladu.maaamet.ee/?basemap=digiaero&minimap=19410801%20Tallinn&zlevel=10,24.76556,59.44970&fotoarhiiv&overlay=tyhi
Mobilisatsioon tõi endaga kaasa arreteerimisi ja läbiotsimisi ning Tallinna sisse ja väljapääsuteede täieliku sulgemiseni, takistamaks sundmobilisatsiooni kõrvalehoidjatel võimaluse pääseda Punaarmeesse võtmise ja Nõukogude Liitu deporteerimise. Nõukogude okupatsioonivõimul oli aega tegeleda selliste asjadega nagu range Tallinna sisse-välja lubade süsteemi ja selle kontrolli teostamine eesmärgiga kõik nende poolt oleva territooriumil sundmobiliseeritud oleksid deporteeritud. Antud tegu kuulub etnilise puhastuse alla ning antud tegu loetakse tulevikus Nürnbergi kohtuotsuse põhjal inimsusevastaseks kuriteoks. Antud roima süvendab ka asjaolu, et eestlased teadsid Nõukogude okupatsioonivõimu korraldustele mitteallumine tähendab mitte ainult surma ja hukatust isikule, kellele kutse esitati, vaid kogu isiku suguvõsale ja lähedastele, kes on parajasti kontrollitaval territooriumil leitavad.
Tallinnas 3. juulil 1941. Tunduvalt energilisemaks muutus NKVD tegevus – öised läbiotsimised ja arreteerimised sagenesid. Tegelikult oli Tallinn, mis oli muudetud Punalipulise Balti laevastiku peamiseks mereväebaasiks Kroonlinna asemel, peaaegu ainus linn Eestis, kus okupatsioonivõimudel ja -armeel õnnestus peaaegu täielikult saavutada linna sulgemine. Sisse- ja väljasõit kulges läbi range lubade- ja kontrollisüsteemi. Õnnelikud olid need linlased, kes suutsid enne Tallinna sulgemist välismaailmast maale pageda.
Raskelt tabas tallinlasi meeste sundmobilisatsioon Punaarmeesse. See algas Tallinnas (ja suuremas osas Eestis) juuli algul. Kokku teostati vähemalt neli meestevõtmist ja just Tallinnas õnnestus see tänu pikemale tegutsemisajale (kui mujal Eestis) eriti efektiivselt:
2.–4. juulil kutsuti tegevteenistusse 1919.–1922. aastani sündinud kutsealused.
22.–27. juulil mobiliseeriti 1907–1918. aastani sündinud reservväelased.
8.–16. augustini mobiliseeriti Eesti Vabariigi sõjaväes teeninud reservohvitserid ja -sõjaväeametnikud.
20. augustil mobiliseeriti 1896.–1906. aastani sündinud reservväelased.
Kohe algusest peale suhtusid eestlased sundmobilisatsiooni kui järjekordsesse küüditamisse. Vähestel oli usku Stalini impeeriumi võitu käimasolevas sõjas ja suurem osa eesti meestest ei soovinud mingil juhul okupantide sõjaväes sõdida. Paraku oli mopist kõrvalehoidmine pealinnas tunduvalt keerulisem kui maakohtades. Hirmust oma perekondade saatuse ees, karmide karistuste ähvardusel ja seaduskuulekusest ilmuski suurem osa Tallinna meestest mobilisatsioonipunktidesse, kust nad siis rongidega või laevadega Venemaale viidi. Kuid isegi neis rasketes tingimustes suutsid tuhanded kutsealused (nii näiteks ilmus peale 27. Juulit Tallinnas planeeritud 16 536 mehest kohale vaid 10 861) end peita ja varjata, kasutades selleks kõikvõimalikke riukaid.
Lisaks inimestele mobiliseeriti ka tuhanded hobused, sajad sõidu- ja veoautod, traktoreid ja mootorrattaid. 27. augustil 1941 Kopli kalmistul ja kinoteatri „Grand Marina” aias Mere puiesteel (praegu Vene Kultuuri Keskus) lasti maha sadu eesti talumeestelt rekvireeritud hobuseid, veiseid ja muid kokkuröövitud kariloomi. See on enneolematu põllumajandusele ja talumajandusele kahju toov tegu ning see meenutab juba Nõukogude Liidu kolhooside sundliitumisi ja kollektiviseerimist, mis viis masside viisi inimesi nälga ja näljasurma vaatamata, et enne seda nad olid täiesti iseseivalt majandavad talumajandused. Tegu on kindlasti märkimisväärse kahjuga Eesti majandusele, arvestades et Nõukogude Liit oli ennetavalt rekvireerinud ja Nõukogude Liitu viinud Eesti viljavarud.
Tollase Eesti majanduse üks suuremaid eripärasid olid Eestis oma relvastuse tootmisvõimsus, mis väljendub faktis, et Tallinna kaitseks ettevalmistuv Punaarmee ja Balti laevastiku juhatus, muutes kogu saadavaoleva tööstuse sõja heaks, tootsid miinipildujaid ja miinipilduja miine, lisaks muu relvastuse ettevalmistust sõjaks.
Üheks suuremaks arenduseks oli Punaarmee poolt soomusrongide valmistamine olemasolevate materjalide põhjal tagamaks suure tulejõu võimekuse mobiilsel platvormil ning need valmistati 15 päeva jooksul. Soomusrongidest mainimine on vajalik seetõttu, et neist enamuse saadi kätte või hävitati täistabamusega, kuid üks kitsarööpalistest soomusrongidest hõivati Saksa armee poolt Ülemiste tselluloosi mäel.
Saksa sõdurid on jõudnud Ülemiste mäel asunud mahapõletatud tselluloositehase juurde. Võimalik daatum on 27. august, kuid kindlasti mitte hiljem kui 28. august 1941.[5]
Tallinna tehased ja vabrikud pandi võimalusel tööle sõja heaks. Suudeti korraldada okastraadi, miinipildujate ja miinide tootmine, samuti remonditi vintpüsse, kuulipildujaid, autode ja tankide remonti. Lisaks sellele mehitasid madrused ka ühe laiarööpmelise raudteesuurtükipatarei ja kaks kitsarööpmelist improviseeritud soomusrongi, mis toetasid Tallinna kaitsjaid suurtükitulega.
Sõjas sakslaste vastu asusid venelased usinasti improviseerima ja oma jalaväe toetuseks tühja koha pealt suure kiiruga uusi soomuronge ehitama – aega nende valmistamiseks olevat antud vaid 15 päeva. Nii ehitatigi juulis-augustis 1941 Tallinna laevaremonditehases, raudteetehases ja töökodades üks laiarööpmeline raudtee suurtükipatarei platvormvagunitele monteeritud kahe 130 mm rannakaitsesuurtükiga ja kaks kitsarööpmelist soomusrongi. Raudtee suurtükipatarei tegutses alates 7. augustist Tallinn-Tapa liinil, seejärel Tallinn-Nõmme piirkonnas, kitsarööpmelisi soomusronge aga rakendati Kiisa-Rapla suunal ja hiljem juba Tallinna piires. Viimaste valmistamiseks valiti välja tugevdatud platvormvagunid ja parimad vedurid. Kahurid olid kaitstud 30 mm paksuse soomusega. Kokku oli seega raudtee suurtükipatareil ja kahel soomusrongil 6 suurtükki ja 18 kuulipildujat.Nähtavasti kitsarööpmelised soomusrongid, mida kasutati Tallinna lahingu viimastel päevadel tselluloosivabriku piirkonnas, langesid sakslaste kätte. Üks lasti rööbastelt maha, teine jäi maha tervena. Liikuva raudteepatarei vedur sai 27. augusti õhtul Pääskülas Saksa tankitõrjesuurtükilt tabamuse.
Dateerimata foto 1941 aasta augustist kus Punaarmee laseb Tallinna sadama piirkonnas õhku suure koguse lõhkeainega tehnorajatise.[6]
Sakslaste pealetung Tallinnale algaski 20. augusti varahommikul kell 3.00 kui neil selleks eraldatud väegrupp lähtepositsioonidele oli koondatud ja ettevalmistused tehtud. Kõige põhjapoolsem oli 254. jalaväediviis, kes tungis Tallinna poole idast mööda Narva maanteed (tänapäeval Vana-Narva maantee). Temast lõuna pool tegutses 61. diviis, kes liikus edasi mööda Tartu maanteed (tänapäeval Piibe maantee). Rapla suunalt ja Viljandi maanteed mööda suundus Tallinna poole 217. diviis. Friedrichi grupp oli ametis Läänemaa lõunaosas, kuid osa sellest suundus Eesti pealinna poole edelast. 21. augustil vallutasid sakslased Rapla ja Kehra, 22. augustil langes sakslaste kätte Märjamaa. 22. augustil jõudis 254. diviis Kallavere ja Maardu lähistele, kus venelased just sellelt suunalt põhilist ohtu nähes oma põhitähelepanu Tallinna idapoolsele kaitsele koondasid ja sakslasi pidurdada suutsid. 22. NKVD motolaskurdiviisile saadeti appi merejalaväelased ja laiarööpmeline raudtee suurtükipatarei. Maardu lähistele jõudnud sakslased takerdusid seal vene merejalaväelaste kaitsesse ja ega suutnud mitu päeva edasi liikuda. Järgmiseks tõsiseks takistuseks kujunes neile Pirita jõgi, millel asuva Iru silla venelased õhkisid. 25. augustiks peeti selles suunas lahinguid Nehatu-Iru-Muuga lõigus. 24. augustil langes sakslaste kätte Kohila. 25. augustiks oli Punaarmee taganenud Keila jõe — Saku — Lehmja — Pirita jõe joonele; punavenelaste kätte jäid vaid vahetult Paldiskit ja Tallinna ümbritsevad alad ning Eesti läänerannik. Sellest päevast tulistasid Saksa suurtükid juba linna ja sadamas seisvaid laevu.
25. augustil avastas 61. diviisi 151. rügemendi pataljoniülem hauptmann Rooth tee venelaste kaitse sügavusse — see oli Vaskjala–Ülemiste joogiveekanal, mille kaldad olid ümbritsevast maastikust madalamad. Piki kanalit liikusid Ülemistele ja Mõiguni selle rügemendi II ja III pataljon, kes seejärel 26. augusti hommikupoolikul alustasid uut pealetungi ja vallutasid lõunaks sealse Ülemiste lennuvälja ja Dvigateli tehase. Sakslaste andmetel nägid nad, kuidas põlev Tallinn mattus üha uute tulekahjude suitsulooridesse. Õhku vapustasid linnast kostvad plahvatused, jätkus pidev tulevahetus sakslaste ja venelaste vahel. 26. augusti hilisõhtuks sai Balti laevastik loa evakueerida Tallinnast võttes kaasa kõik materiaalse, mida saab koos niipalju elavjõuga kui suudavad kanda. Algat täiemõõduline Tallinna hävitamine Punaarme poolt. Saksa armee oli Tallinna linnapiirides alates 26. augustist 1941.
61. diviisi suurtükiväeohvitser Brossok kirjeldab selle päeva sündmusi:
„26. augustil tungis meie jalavägi raskete lahingutega edasi Tallinna poole, hõivas lennuvälja ja vagunitehase, vastu õhtut aga ka sillad üle Ülemist kanali Mõigus. Eesliin kulges nüüd piki Tallinna-Narva raudteed. Vaenlase ähvardav vasturünnak, mida pidid toetama ka tankid, lämmatati juba lähtepaigas suurtükiväe koondtulega.“27. augustil alustas 61. diviis lõplikku rünnakut Tallinnale Lasnamäe piirkonnas. Punased osutasid vihast vastupanu. Melzeri andmetel tulistasid neid sõjalaevade suurtükid, õhutõrjesuurtükid ja ka üks lahingusse¬saabunud soomusrong.
28. augusti hommikul kell 8 läks 151. jalaväerügement peale 10-minutilist suurtükkide tulelööki uuesti pealetungile, tungis tunniga Lasnamäe ja Lubja tänavani ja I pataljon ületas seejärel kitsarööpmelise raudtee tammi. II pataljon jõudis kõigepealt kell 12.30 Jannseni tänavale, seejärel umbes kell 13.00 Estonia teatri ees paiknevale turuplatsile, kell 13.30 Raekoja platsile ja kell 14 heiskasid sakslased Tallinna Raekojale haakristilipu. Saksa major Dredger pidas turuplatsil lühikese kõne, misjärel mängiti Saksa ja Eesti rahvushümne. Tallinna elanikud tervitasid kõikjal Saksa vägesid vaimustusega, selles on üksmeelsed nii Saksa sõjaväelaste kui ka tallinlaste mälestused. Sel päeval toimusid veel mõned hajusad tulevahetused laevadele põgenevate venelastega sadama piirkonnas.
Vaade Tallinnale Mõigu poolt mitte varem kui 26. augusti 1941. Tallinn põleb Nõukogude okupatsiooniarmee süütamiste ja õhkimiste tagajärjel. Vasakul kaugel taamal on paista Oleviste kiriku kiivritorn.[7]
Dateerimata foto põlevast Tallinnast peale Punaarmee süütamisi ja õhkulaskmisi, kuid mitte varem kui 26. august 1941.[8]
Nõukogude okupatsiooniväed alustasud Tallinna hävitamisega juba 24. augustil 1941, kaks päeva enne Saksa armee sisenemist linna ja Balti laevastiku juhatuselt evakuatsiooni loa saamist. 24. augustist algas Punaarmee poolt Tallinna tühjaks rüüstamine ja maha põletamine. Sel päeval süüdati esimene siinseist tehastest. 25. augustil järgnes kaks süütamist, 26. augustil pandi tuli otsa 15 uuele objektile ja 27. augustil tekitati juba 125 uut tulekahju. Veel äramineku päeva, 28. augusti hommikul, oli linnas 16 süütamist. Muu hulgas põletati ahervaremeiks Balti jaam, Sadamatehased, Tselluloositehas, Puhk ja Poegade suurveski, Balti Puuvillavabrik ja hulk muid vabrikuid, hulk Sõjaväehaigla hooneid, Kalevi pataljoni kasarmud Koplis ja Linna Elektrijaam. Balti jaama maani põletamist teostas NKVD erisalk. Eriti palju lõhuti ja lagastati Tallinna sadamais — põletati külmhoone ja viljaelevaator, lasti puruks kraanasid; sadamais olevailt raudteeharudelt aeti vette sadu lastis vaguneid ja kümneid vedureid. Põletati allesjäänud vedelkütust ja laskemoona, loobiti merre kolmveerandsada sisseõlitatud ja seni kasutusele võtmata raskekuulipildujat. Plahvatused rebisid puruks sadamaladudes seisnud miinitraale. Tallinn-Väikese jaamas süütasid hävituspataljonlased ligi 410 raudteevagunit, põlevad rongikoosseisud lükati tupikust alla. Sealsamas sõidutati kaks vedurit pöördsilla avasse, üks neist sai raskelt kannatada. Lisaks Balti jaamale panid punaväelased põlema ka Tallinn-Sadama jaamahoone. Tallinna lähiümbruses — Suurupis, Naissaarel, Aegnas ja Viimsis hakati õhkima Eesti Vabariigi Merekindlustele kuulunud rannapatareisid. 28. augustil lasti puruks Naissaare põhjaotsal olnud tuletorn. Kokku hävis tulekahjudes Tallinnas 389 ehitist, eriti sai kannatada Sadama piirkond, Kopli ja Lasnamäe.
Ajalehes ilmunud loetelu purustustest peale Nõukogude okupatsiooniarmee lahkumist.[9]
Eluga pääsenud mootorkuunari 574 Eesti poliitilist vangi suutsid 28. augustil 1941 triivides Kadrioru randa teha selle ülesvõtte lõhatud ja põlema süüdatud Tallinna sadamast. Kuidas vangidel juhtus olema fotoaparaat, jääb saladuseks, kuid see üks märkimisväärsemaid fotosid Nõukogude okupatsiooni ja selle Punaarmee purustamise võimekusest.
Vaade Tallinna sadamale üle Ilmarise kvartali 1941 septmber, kus selja taha jääb Kalamaja, otse ees on Linna Elektrijaama korsten ning sellest taamal merepoole ehitatakse Linnahall.[10]
Tallinna lahingu 9 päeva kestel kaotas Punaarmee ja Balti laevastik linnas ja selle lähistel langenuina ümmarguselt 8500 meest; haavata ja vigastada sai 28 000. Tallinnast viidi 28. augustil ära 18 000 võitlusvõimelist punaväelast, Paldiskist 4000. Kiirustades ja organiseerimatusest jäi maha ümmarguselt 12 000 sõjameest. Neist 11 432 olevat sakslaste poolt Tallinnas sõjavangi võetud; üle 700 mehe põgenes kahes suures grupis ida poole, kellest suur osa sai surma või langes vangi Rakvere lähistel toimunud varitsuslahinguis. Lisaks jäi ümmarguselt 2000 sõdurit maha Lääne-Eestisse Virtsu-Haapsalu piirkonda, kuid neil õnnestus üle Suure väina ja Väinamere pääseda Punaarmee käes olevatele Lääne-Eesti saartele.
Sakslaste ametlikud kaotused Tallinna operatsioonis olid 871 surnut ja 3282 haavatut, seega vastasest tunduvalt väiksemad.
Eestlaste kaotused küündisid mitmesaja meheni, arvestamata neid, kes uppusid hiljem Soome lahte. Lihtne on arvestada Saksa sõjaväe koosseisus Tallinna rünnanud üksuste kaotusi.
• Erna II pataljon – 13 langenut
• Kapten Talpaku Otepää Omakaitse kompanii – 38 langenut
• Hirvelaane pataljon – 15 langenut
Kokku seega vähemalt 66 langenut.
Punaeestlaste kaotusi on keerulisem arvestada, kindlasti olid need kordades suuremad. Osa vangilangenud hävituspataljonlasi lasti sõjakurjategijatena maha.
Tallinna Sadam aastal 1927. Paremal kai ääres on sadama viljaelevaator. All vasakus nurgas jäälõhkuja Suur Tõll.[11]
Vasakul – Tallinna sadam koos reisijatehoonega, mis valmis 1936 aastal. Pilt ise on aastast 1938. Paremal taustal sadama viljaelevaatori varemed ( tegu pole Puhk ja Pojad elevaatoriga).
Paremal – Tallinna sadama varemed septembris 1941 vaatega merele, kus esiplaanil on viljaelevaatori varemed, mitte segi ajada Puhk ja Pojad elevaatoriga, mille Nõukogude okupatsioonivõim oli 28. augustil 1941 õhku lasknud ja ära põletanud. Sadamast ei jäänud midagi alles.[12]
Dateerimata pilt Tallina sadamast septembris 1941 vaatega vanalinna poole. Paremal on sadama reisijatehoone varemed, mis jäid peale Nõukogude okupatsiooniarmee lahkumist 28. augustil 1941. [13]
Dateerimata vaade Tallinna sadamala, praegune vanasadam. Tulenevalt valminud uuest reisijatehoonest paremal on pilt kuskil vahemikus 1936-1940, võimalik et 1938-1939. Taamal, vasakul, Oleviste silueti ees, on sadamakapteni hoone.[14]
Reisijatehoone peale valmimist, 1936.a. vaade linna poolt. [15]
Reisijatehoone panoraam ja interjöör. [16] – Foto: Christin, EFA.712.A.546.46
28. augustil 1941 nähtavasti Kadrioru juures tehtud pilt vaatega põlevale Tallinnale peale Balti laevastiku lahkumist ja nende poolt mahapõletatud linn põlemas. Tulenevalt, et supelmajad rannas olid Kadrioru poolt, saab kindlalt väita, et see foto pole tehtud Pirita teelt. [17]
Nõukogude okupatsiooniarmee poolt Kadrioru randa sisseehitatud varjendid laskepesadega umbes 2. september 1941, Tallinn. [18]
Vaade Tallinna sadamale linnulennult. [19]
Allikad:
[1] – http://kultuur.elu.ee/ke530_Ojalo.htm
[2] – https://www.facebook.com/valdo.praust/posts/4676593299020149
[3] – https://www.facebook.com/valdo.praust/posts/4528285600517587
[4] – https://www.facebook.com/photo/?fbid=664581530219357&set=a.410122268998619
[5] – https://www.facebook.com/valdo.praust/posts/4676593299020149
[6] –
[7] – https://www.facebook.com/photo/?fbid=824199455057820&set=gm.2521141044845710
[8] – https://www.facebook.com/photo/?fbid=1615294598795476&set=a.1435037203487884
[10] – https://www.facebook.com/groups/wana.tallinn/posts/2364172850542531/
[11] – https://www.facebook.com/groups/wana.tallinn/posts/2673764356250044/
[12] – https://www.facebook.com/groups/wana.tallinn/posts/2364178097208673/
[13] – https://www.facebook.com/photo.php?fbid=939341520210279&set=p.939341520210279&type=3
[14] – https://www.facebook.com/photo.php?fbid=939338040210627&set=p.939338040210627&type=3
[15] – https://www.facebook.com/photo.php?fbid=939340790210352&set=p.939340790210352&type=3
[16] – https://www.facebook.com/photo?fbid=10221927966137865&set=pcb.10221927970217967
[17] – https://www.facebook.com/photo/?fbid=1549153215101811&set=a.168429123174234
[18] – https://www.facebook.com/photo/?fbid=1750746665250268&set=p.1750746665250268
[19] –https://www.facebook.com/groups/wana.tallinn/posts/2673764356250044/
